Türgi
Türgi armastus
Jah, just nii.
Selles sisaldub nii minu armastus Türgis, kui minu armastus Türgi vastu, kui ka asjaolu, et Türgi armastab mind! 🙂
Kui minu teekond teadusmaailmas lõpule jõudis, minu ametikoht kadus ja instituudi seinale joonistati justkui diplomiks Sinise Näoga Naine, olingi ma vaba justkui mingiks suuremaks pöördeks oma elumustris?
Ühel hommikul ärkasin selge teadmisega, et nüüd!
On aeg asuda tegelema tööle asumisega ja avasin CV online. Äkki vuhises läbi mu pea mõte kui lustakas tuuleiil – ma ei pea seda ju üldse nii tõsiselt võtma! Ma võin neid CV-sid saata ju kuhu iganes, ma ei pea ju minema, kui ma ei taha!
Ja siis ma saatsingi mitmesse kohta, üks neist oli Novatours
Sealt helistati mulle juba järgmisel päeval ja kutsuti vestlusele.
Tundsin juba minnes, et keegi justkui tolmuimejaga tõmbaks mind. Lendasin ebatavaliselt hoogsalt kohale ja firma esindaja küsis minult: “Kas sa saad viibida pool aastat välismaal?”
“Välismaal? Kas see töö on välismaal?”, küsisin mina siirail silmil.
“Kas sa ei teadnud?”, hakkas Aivaras naerma.
“Ei”, vastasin mina.
Mõtlesin mõne sekundi ja vastasin:”Jah. Saan.”
Missugune veider naine! 48 aastane, tuleb füüsika ja geneetika instituutidest, üldse ei tea kuhu tuleb ja kui küsid, kas saab olla pool aastat välismaal, siis saab küll!
Ja nii tuligi minu ellu Türgi.
Kuu aega hiljem seisin kohvriga lennujaamas ja olin teel tundmatusse.
Ja sellest aastast 2018, kujunes minu jaoks üks mu elu õnnelikumaid aastaid
Lendasin tõepoolest nagu Džinn, kes on välja pääsenud pudelist, õnnelikult ümber pudelikaela (hiljem muidugi selgus, et Džinn oli vangistuse aegadel ka pudeli põhja põhjalikult s…nud… Eks selle põhjasettega tuli hiljem muidugi eraldi tegeleda. Aga elus ongi nii – igal asjal on juured ja ladvad, algused ja kokkuvõtted.)
Sellest muutusest peale saigi muutumisest minu elu lahutamatu loomus. Igal aastal muutus midagi põhjalikult ja mina kohanesin neis muutustes ise uuenedes ja kasvatades usaldust iseendasse ja ellu.
Üks rabav hetk oli minu jaoks kohtumine Tauruse kaljudega
Kui ma neid esmalt nägin, siis see puudutus ulatus justkui juuretippudeni! Seletamatu kogemus.
Nägin justkui oma eluülesannet kumamas kusagilt lihtsamini ja selgemini kui iial varem. Mu sünnikaardil olev avanes äkki sootuks ootamatus lihtsas keeles.
Mul ongi seal ju Tauruse kalju – Sõnni Saturn ühenduses Sednaga suures kindlate märkide ristis ja 12. majas. Seesama Sedna lugu – väike tüdruk, kes leiab endas julguse lahkuda isa katuse alt, mille all lootis olla kaitstud kui kindlas kaljus. Kasvab naiseks, kelle tuginemine vaimule, on kindel kui kalju, saab selles kanda tuld, tugineda endale usus ja äratundmises, vajamata kaitset, sest kes tunnistab ennast, seda tunnistab ka ümbritsev? Ja saab minna mehele!? Minna vähemalt ennast kaotamata mehelikku maailma? Ehk koguni äratundmises ühtekuulumisest ja armastusest? Kindlate kindlusemüüride, suurte busside, hotellide, lennukite ja hiiglaslike lennujaamade, antiiklinnade, raha-ja rahvavoogude vahele! Jumal küll!
Selline pilt vilksatas murdosa sekundi vältel nii, et enam ei ununegi. Hingeteekonna kontuurid.
Ja nii see algas
Sügav tänu selle perioodi eest kõigile kaasteelistele, kellele tänu see teoks on saanud ja jätkub.
Tervitan Teid rõõmuga suvel Alanyas, et külastada Altinbešiku (kuldne häll) maa-alust koobast, metsikuid hobuseid Tauruse mägedes, Ormana kaunist mägiküla, ujuda Rohelise Kanjoni allikavees, Vahemere soojas ja soolases lainetuses, viibida Side antiiklinnas, Alanya iidsel kindlusemäel ja paljudes muudes ajaloolistes paikades Türgi territooriumil.
Mind on eriti tugevasti puudutanud Sagalassos, Antakya ja Hatay, Tahtali mägi ja muidugi igavesed tuled Chimeral.
Olen nautinud kogu hingest meretuure. Isegi sukeldumist, mida ma ei kujutanud ennast isegi ette julgemas.
Türgi on ürgne ja mehelik maa. Maa mis tasakaalustab imepärasel kombel minu jaoks sügavalt vaimset, naiselikult terava ninaga ja just emakeele väge kandvat Eestimaad.
Türgis ulatub kuumus kesksuvel kuni 55 kraadini, tsikaadide siristamine, kui alateadvuses aegu ühte liitev lõunamaa hääl toob minusse sügavaid tundeid ja mälestusi, mida mäletan ennast igatsemast juba lapsena.
Väiksena oli mul vahel justkui seletamatu hirm, et ma ei saa enam kunagi olla soojas öös! Ja siis äkki sain!
See soojus aitas mul koguni lahustada mõistuse mäluarhiividest külmunud episoode. See oli huvitav kogemus, kuidas keha läheb sootuks uuele režiimile, kui ümbritsev temperatuur tõuseb üle 42 kraadi. Oled ümbritsetud otsekui kõrgest palavikust. Baasmõte – hoida sooja – milles on salvestunud kogu mu põhjamaine elu, muutub äkki mõttetuseks! Kehapiirid hajuvad, kätt pluusi alla pannes tunned – külm! Keha hoopis jahutab nagu kõrgeima kategooria konditsioneer. Mälu andmebaasid sulavad… 🙂
Kõik need laevasõidud, koidikud ja loojangud, lõhnad ja maitsed, kohtumised ja lahkumised.
Türgi armastus on mu südamesse pesa teinud ja enam üle ei lähegi.
Lisan siia mõned pildid ja teksti lingid aga seda kõike ei olegi enam võimalik väljendada. Kõigist neist puudutustest on saanud üks väga kallis ja oluline ärganud osa minust.
Üks meenutus
Palav hommik.
Meil siin algab kuumaperiood.
Öösel kell neli helistas üks ahastuses daam, et ta istuvat kohvri
otsas, et olevat just lennult tulnud ja olevat täiesti endast väljas,
sest tuled ei lähe tema äsja kättesaadud toas põlema ja uks ei käi
lukus. Et tulgu ma otsekohe kohale.
No saime kokkuleppele, et lähen ja vaatan, kui hommik käes.
Kerisin ennast voodisse kerra, saateks päikesetõusueelne kutsung
palvele.
Mošee siin kõrval alustab päikesetõusu eel.
Elu, eluke ja mina.
Lasin hommikul jahedal veel üle keha voolata ja tundsin läbi selle
rõdu uksest sisse hoovavat kuumahingust.
Kui mõnus.
Tean, tean.
Sina Tutike oled seal üksi.
Anna andeks, et nii on.
Ma tean küll, et sina ju armastaks Teda.
Oi kuidas.
Täiega mõistagi.
Aga mis sul viga.
Sinu juures ju käibki alati Tema.
Sa ju tead, keda oodata ja mida temast oodata.
Sul on kõik üks.
Aga mina siin…
Minul on Nemad.
Need riistad, kellega mina siin päevavalges pean vahekorda asuma,
ei ole kaugeltki mitte ükskõik.
Kui sul seal all käib paradiisimasin, siis mina siin üleval olen pahatihti
nats nagu põrgumasinatega kohtumas.
See ei ole sugugi ükskõik, kas tead.
Nii et lepi sellega, et nii on.
Et sind õnnistab Tema alles siis, kui ta mind ka õnnistab ja enne
mitte!
Muidu tuled koos minuga põrgusse ja me ei tea, mislaadi piinu ma
pean taluma, et sina seal Temaga kohtuda saaks.
Kui ma ulatuks, siis suudleks sind lepituseks!
Nii me sinuga elame, mu kallis Tutike, siin Eedeni Aias.
Põrgus ja paradiisis, ja ma olen tegelikult sinu pimedusele nii
kuradi kade!
Mina kaotasin selle.
Juba tükk aega tagasi.
Sinu süütus kutsub alati süütust,
ehedus, mis kutsub alati ehedust.
Sul jätkub igavesti seda ürgpimeduse valgust, milles kõik on üks.
Ja millega toetad ja kannad ka mind mu elu siirastel ja vähemsiirastel
lõbusõitudel koos erinevate põrgumasinatega.
Nendega, mida just nii ja ainult nii ju testitakse ja arendataksegi
paradiisi poole,
kus sina oled ju nii ammu ootamas.
Juhul, kui ma oskan sind hoida oma põrgus,
sest need pooled on alati koos.
Alati koos.
Üks ei käi teiseta.
Mina olengi kogu ilu ja valu ja tähenduste tee.
Oh. Nüüd helistas see daam, et kõik on korras.
Ma ei peagi minema.
Ilmunud raamatus “Tähtedega Tähistatud tee”
Viited ja pildid
