Sedna lugu

Sedna, kui hinge süvatasand on mind kõnetanud tuues episoode ja märkamisi, pöördelisi sündmusi ja kujunemisi.
Nii on kasvanud juured mu hingeteekonnale.
Ja kätte tulnud võimalusi neid tunnistada.
Tõusta neile juurtele sügavas tänus ja loovuses.
Sügavaimad puudutused Sedna teemast, minu kogemusrännul, on aga olnud tõepoolest justkui kivi hinge puudutused.
Nad on ankurdanud mu teadvuse liialdamata kogemusteekonna juuretipudesse.
Nad kõik leidsid aset Sedna avastamise aegu, mil miski mu kogemuse koodis häälestas mind armutute sügavustega ja kinkis seeläbi ka teadvustamise tuumkogemusi.

Nüüdseks on neile juurtele tõusnud ajatut kergust.
Südame sügavus ja taeva kõrgus on tõepoolest ükssama.
Teadvustamine avardub kõrgele üksnes sügavate puudutuste toel.
Hingame end tervikusse hetkekski lahkumata oma elu keskmest.
Nii saavad Elupuu juured juurduda põrgus ja latv tõusta taevasse.
Nii on inimese süda kui elutuld tuksuv kodukolle kõigil tema kordumatutel valguseradadel.

Inimene läheb
öö eest päeva poole,
külma eest sooja poole,
kurja eest hea poole,
maa eest taeva poole,
pimeduse eest valguse poole,
rumaluse eest tarkuse poole,
tühjuse eest täidetuse poole,
varjude eest ideaalide poole,
vaikuse eest helide poole.
Kuni
ta leiab
valguse minna läbi pimeduse,
soojuse, mis võidab külma,
südameheaduse, mis lahustab kurja,
helisemise vaikuses,
tühjuse küllusliku potentsiaali,
teadmatuses sügava tarkuse algme
leiab vabaduse läbi varju minnes
taeva, mis kumab läbi maa.

Sedna avastamine

Jagan siinkohal killukesi sellest teekonnast

Sedna on taevakeha, mis avastati 14.11.2003, kui seni kaugeim avastatud taevakeha.
Mike Brown koos dr. Chad Trujilloga Gemini observatooriumist Hawaiil ja David Rabinowitziga Yale’i ülikoolist New Havenis Connecticutis, leidsid planeedilaadse objekti ehk planetoidi 14. novembril 2003. Teadlased kasutasid 48-tollist Samuel Oschini teleskoopi Caltechi Palomari observatooriumis San Diego lähedal.

Sedna avastati tema liikumise ajal läbi Sõnni märgi.

Sedna liigub läbi Kaksikute märgi aastatel 2024 kuni 2068. See periood avab meile ühiskondliku kogemuse hingepõhja puudutused uues teemas – informatsioon, sõltumatu mõtlemine, individuaalne teadvus ja tema tugistruktuurid jne.

Niisiis on meil materialismi põhjaretk Sõnnis tänaseks lõppenud (1965-2024) ja informatsiooni olemuse, kasutamise kogemuspuudutus algamas.

Kuidas kohelda heas tasakaalus infot, kuidas tunda ennast oma õhuruumi rahutuumana?
Kuhu peaks mu reaalsus toetuma, et rahu oleks mu kogemus keset lõputut infovälja?
Mille järgi ma tunnen ära tõelise?
Millele ma toetun, kui hirmutormid nähtamatu ja nähtava vahel uhavad?
Milline vabadus on vabadus?
Need on Sedna tasandi küsimused teekonnal läbi Kaksikute perioodil 2023-2068.

Sellele järgneb Sedna sisenemine Vähki, kus ta on ka kõrgem valitseja.
Hingeookeani Jumalanna.
On see mingil kombel ümber orienteerumise aeg teekonnal materialistlikult maailmakäsitluselt Sõnnis hingeteadvusesse Vähis?
Ja see on kõrgem harmoonia.
Kasvamise ja kujunemise korrapärane samm inimteadvuse kogemusruumis.
Niisiis uues vabaduses vajaliku vastutusvõime kasvatamine.

Iga uus võimalus toob ju ka uue väljakutse.
Uus vabadus toetub uuele vastutusvõimele.
Vajab uut sügavamat kohalolekut, selgust, struktuuri tunnetust.

Teadvustatud tasand kollektiivses teadvuses

Sedna avastati 14.11.2003 ja sellest ajast on tegemist teadvustatud tasandiga kollektiivses teadvuses.
See pole enam alateadvusesse kogunev salajane pauk.

See pööritab juba suisa päeva valgel ümber peade ja vajab kohast kohtlemist.
Tänaseks on olemas koguni Sedna gong, mille abil häälestada endas süvatasandi kooskõlasid, tasakaalu ja harmooniat.

Tuua ise teadvusesse oma hingesügavusi. Kasvada eneseteadlikkuses.
Toon siia Pluuto ja Päikese ühenduse eelsesse aega ka ühe varasema postituse Sedna teemadel:

Praegu avastasin, et film “Viimne reliikvia” sündiski ju Saturni ja Sedna esimese ühenduse aegu Sõnnis 1969!

Küllap sellest ka filmi ajatu ja arhetüüpne sügavus?
Eriti praegu kõnetab nii täpselt, mil Sedna hakkab Sõnnist lahkuma (15.06.2023) ja sel suvel 9.07.2021, teeb ühenduse Musta Kuuga Sõnni viimases kraadis.
Läbi Sõnni liigub ka Uraan, nii et vabaduse ja vangistuse,
kaose ja kindluse,
muutumise ja püsivuse,
kõikumise ja stabiilsuse,
kergemeelsuse ja raskemeelsuse jne teemad on praegu vägagi käsil.
Süvad rütmid kannavad Kaksikute poole ja on väga oluline, kas see rakendub minu jaoks kui sõltumatus, vaba hingamisruum, info hea kasutus või see rakendub nagu uppumine infovoogudesse, sõltlase lootusetu sattumine pidetuse ja sõnakuulelikkuse tõttu justkui sõnakarusellile, mis kogub hoogu.
Juurtetus sõidab ju sellises tuules minema kui takukoonal.

Jah.
Pigem siiski juurduda sügavalt ja valida sõltumatus nuusutada, mida ikkagi kannab endas aegade tuul?
Sedna kingib hingepõhja puudutusi ja Saturn toetab seda keskendumisega.
Need ei ole mugavad kogemused inimteadvusele aga võivad kohasel kohtlemisel tuua sügavat selgust.
Sedna avastati aastal 2003.
Seega sai inimkond alles siis vajaliku võimekuse sedavõrd sügavat sügavust teadvustatuna kohelda kollektiivses kogemuses.
Sedna pöörlemisperiood on väga pikk, ligikaudu 11000 päikeseaastat.

Ta liikus Jäära märgis aastatel 1865-1965, pakkudes süvahinge puudutuseks väekogemusi sisimas ja välises polariseerus a’la kel jõud, sel õigus.
See oli purustuste aeg, mille sisemuses kasvas püsivuse potentsiaal, realiseerudes Sõnnis.
1965-2024 liigub Sedna Sõnnis ja kingib hingepõhja puudutust materialismi läbi – kel vorm, sel õigus.
See oli maffia, panganduse, külma sõja, salastamise, säilitusainete, vältivate kaitsete aeg.
Ja selle aja sisemuses kasvab mõistagi liikumise potentsiaal, mis realiseerub Kaksikutes.
Kindlusvanglate akendest hakatakse ju ikka loopima lendlehti ja juba ligikaudu 20 aastat me siin loobimegi.
Juba on neid sedavõrd palju, et on suur segadus ja elu maapeal hirmukangestuses. Sõnni perioodi agoonia on ilmselt kangestus (klausuur)?
Ja kui kindluse seinad toetasid kindlalt, siis lendlehtede toetuda ju ei saa…
Kingitud võimalus toob taas ka väljakutse.
See asjaolu sunnibki otsima toetuspunkti endast, sügavamat äratundmist, mis kasvab taas kui potentsiaal Kaksikute perioodi sisemuses 2024-2068, realiseerudes Vähis aastatel 2068 ja edasi. Üha olulisemaks muutub sõltumatu mõtlemine, kodurahu ruum, ühendus oma vaistudega, intuitsiooniga, loodusega, ürgsusega, elujõuga jne.

Kui Sõnni perioodil oli kodu tähendus sündinud eelkõige vastuseks Jäära purustustele – mu kodu on mu kindlus – siis Vähi perioodi kodu tähendus sünnib vastuseks Kaksikute kõikumisele ja mürale – mu kodu on mu rahuruum ja mu sügav vaikus, hingejuur, armastus ja hoitud olemise paik.
Ja justnimelt hinges juurdumise paik, mitte lihtsalt vältiv peidupaik, mis lämmataks.

Niisiis – kel sõna, sel õigus, on Sedna Kaksikutes perioodi polariseeruvate äärmuste moto, mis annab põhjust puudutada hingepõhja ja kogeda sügavamat äratundmist, sest Sedna liigub Kaksikutes aastatel 2023-2068 ja seejärel siseneb Vähki koos Neptuuniga.
Kaks hingeookeani valitsejat sisenevad koos hingepõhja märki, milles Sedna ongi kõrgem valitseja.

Sedna on meie päikesesüsteemi väliskülaline.
Elliptilise orbiidi tõttu ta läheneb ja kaugeneb Maa suhtes ja Vähi aegadest algab ka tema taaskaugenemine.
Ehk on inimkond jõudnud hingeteadvuse aegadesse?
Eks elu näitab.
Ja kust Tiina Varatalu seda vaatab, ma ju veel samuti ei tea.
Eks ma siis näen, kust ma näen…

Aga seda enam toob see mõtted järeltulevate põlvede juurde.
Nemad ju elavad ja kannavad elu aina edasi ses seletamatus imes ja olgu selles ikka armastus ja elujulgus toetamas teadlikkuse teekonda.
Olgu ikka tõeline olemise sirget joont ja elustavat väge meie eludes.
Elu on liiga suur, et olla väiklane.
Liiga aus, et loota siin valega midagi väärtuslikku saavutada.
Selge on see, et Sedna Kaksikutes perioodil oleme läbimas nii sõltumatu mõtlemise kui ka müravangistuse vahemikku, mis ühendab materialistlikku teadvust Sõnnis ja hingeteadvust Vähis.
Ja siin kasvabki üha selgem ja sügavam äratundmisvõime, mis ainsana suudab vabastada infomürast, ajupesust.
Huvitavad süvatütmid tulid sealt reliikviast äkki.

Sedna tegi Saturniga Sõnnis kaks ühendust – 1969 ja 1999.
Mõlemad olid vormikitsikuse süvapuudutused ja hetkel viibime selle perioodi sisukokkuvõtetes.
PS. Sõnni perioodi kaunis kingitus on muide ka Sedna gong.
Näed siis.
Ajal kui enamus ilgub hingestatust uhhuunduseks, on olemas ka keegi, kes materialiseerinud sedavõrd kauge taevakeha rütmid lausa rituaalseks instrumendiks, mis toetab teadvustamist sellel teel.
Nii need asjad on.
Planetaarsete gongide sari on valmistatud Paiste tehase poolt muusikateadlase ja füüsiku Hans Cousto planetaarsete arvutuste järgi. Iga gong on häälestatud kindlale võnkesagedusele.

Niisiis on tekkinud Sedna gong, mille abil seilata oma hingepõhja, et kammida neid Sedna juukseid, otsida lepitust ookeani jõududega ja teadvustada sealseid sagedusi, lubades neil saada teadvustamiseks.

See on võimalus kooskõlastada oma hingeteekonna süvatasandit ja tunda ära iseennast keset kogemuste torme ja rollide ahastama panevat väljapääsmatust.
Iga inimene on alustanud emaüsa väljapääsmatusest tundmatusse suunavate sünnipressidega, kust väeti lapsena saab alguse looja enda väekas eneseteadvustamise lugu.

See on väga suur väljakutse ja väga suur meistriteos, ja kui nüüd pidada silmas kogu selle teekonna sujuvust ja õnnehetki, siis saavad need seesuguse alguse peale osaks saada küll ainult tõelisele geeniusele ja maailma meistrile.

Veevalaja ajastu

Veevalaja ajastu tähendus sünnib tema järgnevusest Kaljukitse kulminatsioonile, kus vältiv kaitse pöördub tunnistamiseks.
See on vanemliku armastuse küllastumine, mis annab inimvanemate tagant kätte juurdumise jumalikes vanemates – loojas.
Ja sellest tuleneva kaitsekäitumise muutuse.
Kui juurdumise ajal oli see ümbritsevaid mõjusid vältiv, olemuse tõde koondav ja pidurdav, et tuginemine saaks järgnevale idanemisele kindlaks aluseks.
Siis idanemise ajal ilmneb just vastupidine olukord – kaitsvana toimib enda tunnistamine.
See tõstab oma juurtele, annab jõudu ja selgust sirutada, puhkeda ja vilja kanda.
See kooskõlastab terviklooja väljalise harmooniaga – õigel ajal õiges kohas ja kellelgi ei saa olla suuremat toetajat, kui universum.
Siin on inimteadvuse tasandivahetusega ilmnev pööre.
Kui isikutasandi kollektiivsus on üksikisiku suhtes äärmiselt vägivaldne.
Masskohtlemine, on kõige kaugemal looja suhteid puudutavast tõest (igaüks on üks ja ainus ja kõik on ühes).
Justkui kõik oleksid üks hall mass, keda saaks lahendada ühel meetodil – kõik sõtta, süstima, ahju vms.
Samas kõrgema korrapära kõike üles ehitaval tasandil on tervik huvitatud iga üksiku individuaalsusest ja just seda toetabki.
Kõik on huvitatud ühe eneseteostusest ja see kandub üle terviklikkuse kui jumala seletamatu abi.

Ajastu märk

Nii ongi Kaljukitse märk Vähi vastas justkui Draakon, kes hoiab oma muna

Kellelgi katki teha ei luba, sest ootab muna lõhkujat seestpoolt.
See on sisse elamise aeg ainestikku, enese kogumise, juurte kasvatamise aeg ja see vajab väikesi materiaalseid ruume, mis toetavad enda kogumist.
Koondumist tuumakasse ühendusse väeka kohaloleku jõustumises.
Hauduja teab, et munakoor on ka jumalik mõõteriist – kes selle purustada suudab, saab ka hakkama edasises hõredas ja vastutusrikkas iseseisvumise faasis.

Veevalajas aga ongi see koorunu istumas seal koortehunnikus nagu niiske ja sinakas punnsilm (teate küll kuidas koorunud välja näevad), sirutamas tiibu, tõstmas pead, kasvatamas oma individuaalse teadvuse tugistruktuure – sulgi!
Ja muidugi elamas rohkem või vähem üle tõsiasja, et munakoor valetas taeva kohta…
Ja suled peavad ju kasvama välja linnu kehast.
Ega peale kleebitud sulgedega ei lenda ju kuhugi.
Nii on siinses õppimises äratundmisteni jõudmine, teadmiste läbi seedimine, et nad elustuks, oluline.

Veevalajas on looja tunnistaja ja väljenduvat loojat ei saa enam vältimise meetodil lahendada – tervikul ei saa lahenduseks ühtki juppi ära lõigata nõnda, et ta peale sellist lahendust terviklik oleks.
Niisiis sünnib Veevalajas kõrgem mõistus ja kõrgemaks ei tee teda enam mitte see, et ta kusagil kõrgel istub (nagu madalamale mõistusele tema positsioon kergesti tunduma hakkab, kui ta sealt ülevalt nõudliku ratsanikuna oma hobust piitsutab), vaid asjaolu, et ta on asunud elu üles ehitava kõrgema korrapära teenistusse.
Asunud tegema oma teadvuses teed tõele, väele, terviklikkusele.
Vähemad eesmärgid ja manipuleerimine teda enam ei huvita.

Niisiis on Sedna omal kombel ka rüütellikkuse sünnimärk inimteadvuse kollektiivsel teekonnal.
Analüütiline teekond on jõudnud selle viimase pixlini, kus pilt enam taskusse ei lähe, vaid pääseb voolama justkui film pääseb voolama kaadritest.
Nii hakkasid ilmnema suhtluskeskkonnad, milles kohtuda ühes ajas, ühes ruumis, milles sai teha samas ajas päringuid ja kirjutada tasuta kasvõi oma WC-st kogu maailmale oma ülestunnistusi.
Seinad, mis eraldasid mõtteruume, kukkusid vahelt ära ja kui teadlased olid enne olnud justkui kuldkalad basseinis keset kõrbe, siis äkki olid nad oma basseiniga justkui keset ookeani.
Tänaseks on ilmnenud juba AI, kui ühisvälja tasemel infoteenindaja ja inimesed on olukorras, milles vältimatu asuda looja positsioonilt vastutama – mida ma loon, miks, kuidas, kui palju?

FB postitus sellest

Selle imepärase Sedna pildi, mida eelnevas postituses nägite joonistas Loodusteaduste maja seinale Eesti Vabariik 100 ürituste sarja raames, Eesti/Mehhiko ühisprojektina, üks Mehhiko kunstnik ja see on tõesti rabavalt geniaalne…

Lisaks on see hingeookeani põhjas valgust igatsev jumalanna ka Eesti lipuvärvides ja pilt ongi kuvari ekraani pilt koos lainevärelustega ja nurgal kellaaja täppidega ning kirjaga – FIVF.
Pilk suunatud Infotehnoloogia maja poole…

Et tuleks teadvus kammima neid juukseid, häälestama neid lainepikkusi ja võbelusi nii, et pilt tuleb ette, mitte ei lähe eest ära?

Et inimhing saab tunnistatud kui loojaühendus?

Ja kogu see kompositsioon on reaalsus ja kõik sellega seonduvad erinevad meistrid pole ilmselgelt sellele ealeski mõelnud, mida ma siin just kirjeldasin…

Isegi keemikutel jäi see pilt toona ainult seetõttu seinalt maha pesemata, et ei suudetud otsustada, kes finantseerib lahusti :)).
Eks tema ilmumine otse loomulikult šokeeris – sinise näoga naine instituudi seinal!
Me pole ometi mingi ööklubi?!
Tänaseks on ta seal igatahes kaunilt kodunenud ja näete kui ilusaid kooskõlasid, vähemalt minu silmis, juba ilmutab. 🙂

Märkasin äkki oma teekonda läbi analüütikamaailma justkui omalaadset kulgemist Sedna avastamise tunnelis.
Aastal 2003 sisenesin endalegi ootamatult Eesti Vabariigi pilootprojekti, Biospinno, raames Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituuti. See oli aasta, mil avastati Sedna, 2004 toimus Veenuse varjutus ja siis avastati juba robinal Pluuto taguseid ühtsusteadvuse tasandi taevakehi (Eris, MakeMake, Haumea)
Osalesin sealsetes tuumateekondades teenindajana ja see kõik puudutas mind sedavõrd, et põlesin täielikult läbi ja kui ma aastal 2005 täiesti kärssanuna vastsündinud Geenitehnoloogia instituuti,(esialgu poole kohaga) tööle sain, olin läbinud koos füüsikutega justkui kõik klassikalised pühendumise astmed – idealiseerimine, ületähtsustamine, pettumine, hirm, viha, võitlus ja vabanemine – ülima tempoga. Need olid justkui nõiakatsed ja ma ikkagi hakkasin lõpuks lõpustega hingama :).

Ja seejärel veetsin ma 12 aastat Geenitehnoloogia Instituudis, mis oli samuti sügavate puudutuste aeg.
Lahkusid mõlemad instituudi direktorid. Täna võin öelda kõhklematult, et erakordsed, andekad ja väga palju sügavama missiooniga mehed, kui see veel tänagi arusaadav on. Erkki Truve ja Andres Veske.
Ja kui algasid TTÜ struktuuri reformiga seotud ümberkorraldused, jõudis lõpule ka minu teekond – väljusin oma ekspeditsioonilt läbi süvateaduse maailma Loodusteaduste maja uksest ja mind jäi saatma Sinise Näoga Naine. Justkui oleks diplomi saanud instituudi välisseinale. 🙂

Sedna oli aga vahepeal juba gongiks saanud.
Kong ja Gong.
Gongimeister Tiina Karjatsega viskame vahel omavahel nalja, et nad on lahutamatud – ikka ja jälle tahab mõni inimene kongirännakule tulla.:)
Leonardo da Vinci geniaalsel inimest kujutaval pildil. Inimene ruudu ja ringi keskel.
Keskpunkt on sama. Teadvuse teekond väljapääsmatu olukorra keskmest koduvabadusse keset lõpmatust.
Kong ja Gong.

Juhtus nii, et aastal 2016 kuulutasin ma astroloogide liidus välja Kuu teemaliste vestlusringide sarja

Selles oli 9 erinevat teemapäeva ja me rändasime selle sarjaga läbi kolme aasta.

Kui läksin internetist vestlusringi jaoks pilti otsima vaatas mulle äkki vastu just samasugune nagu Loodusteaduste maja seinal 🙂

Sedna oligi vestlusringidest viimane, kui Vähi märgi kõrgem valitseja, milleni jõudsime jaanuaris 2020 ja selleks ajaks oli välja ilmunud veel üks Tiina koos Sedna gongiga!

Ja nii ta tuligi meie vestlusringi ja lasi meil kogeda ka Sedna helide ookeani! Sellest ajast olemegi koos kulgenud juba kuuendat aastaringi gongirännakute sarjades, milles kõik soovijad on saanud kooskõlastada oma hingepõhja protsesse ja puudutusi, et tuua valgust põlvkondade kogemusteekondadesse ja kinkida neile vabanemine, teadvustamine, tunnistamine, tähendusrikkus.

Need teekonnad jätkuvad ja pakuvad äratundmisi.

Tiinateadvuse Rännakud
Tiinade Sedna rännak 1
Tiinade Sedna rännak 2
FB postitus

Sedna müüt

Olen juba nii palju Sednast kõnelenud.
On viimane aeg tuua siinkohal ära ka Sedna müüt:

Sedna oli Eskimo tüdruk, kes elas oma isa juures ja ei tahtnud minna mehele.
Aga isa ütles, et kõik tüdrukud peavad kasvama naiseks ja mehele minema ja nii ka sina.
Kui sa endale ise meest ei leia, siis lähed esimesele, kes tuleb.
Ja tuligi maskeeritud Vares ja Sedna läks Varesele mehele, kes viis ta oma koju kaljusaarele, kus ei olnud üldse elu. Ainult kindlad ja muutumatud kaljud.
Ja Sedna oli seal väga õnnetu.
Isal hakkas temast kahju ja ta võttis paadi ning sõitis Sednale järele.
Võttis Sedna paadi peale ja hakkasid tulema aga Vares tuli koju, avastas, et naine läinud ja keeras hirmsa tormi üles.
Isa hakkas kartma, et upuvad ja mõtles, et kui annab naise Varesele tagasi, pääsevad eluga.
Viskaski siis Sedna üle paadi ääre vette aga Sedna ei tahtnud minna, võttis paadi äärest kinni ja isa raius tal mõõgaga sõrmed maha.
Sedna vajus põhja aga ta ei uppunud vaid temast sai Vetevalla Valitsejanna ja tema sõrmedest tekkisid kõik veeolendid.
Nii elas Sedna nüüd ookeani põhjas aga ta ei saanud kammida oma pikki juukseid, sest tal ei olnud sõrmi ja nii hakkasid kalamehed käima Sedna juures tema juukseid kammimas, et saada lepitust ookeani jõududega.

Selline oligi Sedna müüt

See on sisuliselt šamaanihaiguse või siis psühhoosi kirjeldus.

Sedna oli kui väike ära hirmutatud hing, kes lootis jääda mõistuse (isa) kaitse alla ja mitte minna mehele (looja väega kohtuma).

Aga pole olemas inimest, kes ei peaks kohtuma oma loojaga ja elutõega siin teel teadvusena tervikusse tagasi – olles kui omaenda looja investeering eneseteadvusesse ja naise kaudu tavatseb elu end jätkata. Naine on elujõu kanal. Niisiis oli mehele minek vältimatu ja kuna Sedna ise seda omal vabal tahtel ette ei võtnud, sai ta Varesele ja Kaljusaarele – see on siis sümboolne talvetarkus. Vältiv tarkus – ära nii tee, ära naa tee, ära sinna mine ega sealt tule, ära pane, võta, too, vii jne.

Kaljusaarel pole loovust, pole elu ja muutumist. Nii juhtub ka vältiva kaitse äärmuses – tapan su oma käega, et sinuga midagi halba ei juhtuks.

Looja reaalsuses saab vältimine olla vaid tunnistamise ettevalmistus.
Ja nii läkski.
Isa lootis Sedna päästa aga Vares tuli koju ja keeras suure tormi üles.

Kaitsev mõistus läheb paanikasse, kui hing välja minema hakkab ja seda on nimetatudki šamaanihaiguseks, kaasaegsemalt psühhoosiks. See on kas hulluks minemine või transformatsioon ja just transformatsiooni teadvuses kirjeldabki Sedna müüt.

Siin on aga ka kole ja vägivaldne episood sõrmede maha raiumisest ja see kirjeldab ühtaegu reetmist ja ohverdust, mis on seesuguse transformatsiooni vältimatu osa – lootmine isa abile kujuneb reetmiseks ja kinni hoidmine ohverduseks.

See kirjeldab asjaolu, et inimlikud lubadused ja isegi kõige siiramad päästeplaanid ei saa meid hoida olemusliku tõe terviklikes kujunemistes, mis on meie terve olemise alus, mida hoiab looja kui sügavaimat lubadust teadvuserännakus.

Tugipunkt kandub järjest sügavamas iseseisvumisele. Emakõhust välja tõukamine saab peagi ema rinnalt võõrutamiseks, saab vanemate kodust lahkumiseks, saab tuhandete erinevate tugipunktide ammendumiseks, kuni seismiseni taas üksi lahkumise väraval tundmatusse. Mida varem me saame aru, et mõistus küll teenib looja teekonda aga ei saa looja eest kaitsta, seda parem meile endale.

Ja nii sünnibki Sednas hingeteadvus ja tema juuksed on ookeanivees hõljumas justkui hingetasandid, millega inimesel tark otsida kooskõla ja lepitust. Sukelduda vabal tahtel kammima neid juukseid ja otsima äratundmist, arusaamist hingepooluste tasakaaludest, hingekihtides elutsevate kalakestega tutvust teha.

Sõrmed kuuluvad astroloogilises sümboolikas Merkuuri mõjualasse. Väljendumine.
Ja süvahing ei kõnele.
Seda kirjeldabki see sõrmede maha raiumine, mille tõttu Sedna ise ei saa oma juukseid kammida ja seda tuleb teha kalameestel.
Süvahinge informatsioon on üksnes kogejale endale äratundmiste läbi kõnetav.

Sedna teekond

Sedna teekonna elemente näen täna oma elule tagasi vaadates märksa enam, kui olen algselt arvanud.

Tõttöelda oli kogu KBFI aeg neist tulvil.

Esimeseks tahaks siin ära tuua ühe imeilusa ehete teekonna oma elus

Kunagi, siis, kui ma asusin oma sisemiste armastajate hüvanguks teele tuumapõrgusse, kinkis elu mulle hindamatu kaasteelise. Väino Niitvägi – preestriks pühitsetu, kolme lapse isa, kullasepp ja sepp.

Ja ma käisin tema käest igale oma olulisele valuprotsessile ehet kaasa küsimas.

Ta tegi neid 6 ja viimased olid spiraalsed kõrvarõngad, milles keerlesid kaks valgust – kuldne eluvalgus, sirge ja sügava haru küljes ja valge teadvuse valgus tema ümber keerlemas.

Kuldne kristall ja valge kristall.
See oli mu sisemise abielu tants läbi tuumafüüsika, geneetika, keemia, astroloogia jne.

Ja eelmisel aastal – 20 aastat hiljem astusin ma Türgis juveelikauplusesse oma sõbranna jaoks üht sõrmust otsima ja äkki!! Seal ta oli!
Kõik mu teekonna märgid üheskoos peal…
Uskumatu!

X-id kuldne ja hõbedane, tasandid, kahevahel olek ja kuldne (enamgi kui kuldne – lisaks ka erinevad värvid, mis ilmnevad erinevas valguses) ja valge kristall!
Sultaniit ja mäekristall.

Sain märgi, et see on teostunud teekond.

Et nad on minus abiellunud.
See on siis seitsmes ehe.

Süda on Inimteadvuse Valukoda – seal sünnib Suur Sepatöö, milles sulatatakse ühte ka kõige kõvemad kaitsed (metallid) ja tulemuseks on Ehted – ehtsad inimesed kellel teadvus on südames ühte saanud. Kes valu kardavad need Valukoja uksest sisse ei astu ja Ehteid ei saa.

Siis on valus.
Valukoda on üks inimteadvuse rituaal – toimiv isegi alateadlikuna.

Väino Niitvägi tegi mulle igaks mu elu Valuetapiks ehte ja ma ei öelnud mitte kunagi milline see ehe peab olema. Ütlesin, et tee mulle ja tema tegi nii nagu tuli.

Need olid vapustavad ehted.

Kui Hansapanka tööle läksin, tegi ta mulle kaelaehte ja kõrvarõngad.
Spiraalsed kõrvarõngad ja kaelaehte, mis tuli kaela kruvida sest ta oli jäme ja voolava joonega üle rangluude ning otsad olid natuke vaheliti painduvad ja kristallid otste sees.

Kui ta selle mulle kätte andis, siis ütles – näe – tegin sulle orjaahela – hea kaela panna kui võllamäele tööle lähed, (Hansapank on rajatud Tallinna Võllamäele) aga vaata – otsad on juba lahti ja see mis sealt seest välja tuleb on kõige puhtam kristall.

Ja ükskord kui ma läksin keset talve jälle ehtele järele – ta tegi mulle musta kuukiviga sõrmuse, läksin väravast sisse ja kõik põõsad olid lumega kaetud – kõik oli valge ja aia nurgas oli rootsipunane sepikoda.

Uks lahti ja tema seal üleni tahmasena tagus tulist rauda, see oli nii ilus ja nii võimas hetk, et ma seisin seal vaikselt põõsaste vahel et mitte seda hetke kaotada.
Valukoda Lumes ja Sepp tagumas tulist rauda.

Oma lugu sepistame me kõik siin Kosmilises Sepakojas ja oleme ka Preestriks sellel Jumalateenistusel ja õnneks on mehi, kes elavad kui elavad meeldetuletused.

Esimeseks tahaks siin ära tuua ühe imeilusa ehete teekonna oma elus

KBFI personaliosakonna toas numbriga 112

koos Aili Laigariga (1941-2013), kes oli kahtluseta üks erakordsematest daamidest minu eluteel, veedetud aeg oli sügavalt maagiline.

Samuti vestlused härra A.T. Pihlakuga (1926-2013), kes oli hapnikuteadlane, mäeteadlane, kes viibinud erinevates kaevandustes, arvutanud kusagil Venemaal söelaevadele tuulutusrežiimi, et nad enne sadamasse jõudmist põlema ei läheks.

Kes tuli esimese teadlasena, kes ei kartnud ei kuradit ega välku, minu juurde astroloogilisele konsultatsioonile, ülikonnas ja konspekteerimiseks märkmik koos kõigi oma viie, erinevate mägede jalamitelt (kuhu tollane sundsuunamine suunas mäeteadlast mägedeta maalt Eestist), leitud isesüttiva naise piltidega. Neist neli viibis muide 2004 aasta laulupeol ja olevat tema juures kodus nii kohutavalt omavahel lobisenud, et tal olevat koguni palav hakanud.

Muidugi olid minu jaoks kordumatult koloriitsed meie personalitoa kõrval, nõupidamiste ruumis, toimuvad nõupidamised akadeemik E.Lippmaa juhtimisel.

Neis oli tõesti midagi õhuruumi põliselanikele, lindudele, iseloomulikku ja kui mõni liigselt säutsuma kippus, kraaksatas härra Lippmaa vägagi Sedna müüdi ainestikku sobivana mõjuvat kraaksatust.

Kogu see periood oli tihedalt igapäevaseid imesid täis, mis vääriks tervet raamatut.

Taiji

Samal ajal ammendus minu jaoks ka taijiga (ReinSiimuTaijiKool) tegelemine, mis justkui kuulus kokku eelneva tööperioodiga panganduses ja valmistas ette sisenemist teaduse tuumateekondade maailma?

Taiji õpingud olid minu esimene kokkupuude energiavälja tunnetamise praktikatega. Üheksa aasta vältel läbitud praktikad andsid väga olulisi kogemusi ja äratundmisi, mis vabastasid mind oluliselt paremasse kohalolekusse ja kooskõlla.

Sügav tänu minu Õpetajatele. Rein Siim, Leino Laurimäe ja Ivo Hillermaa. Need hetked ja kaaslased sellest kogemusruumist, jooksevad suures tänutundes läbi mu mälu. Suur tänu, armas Tiiu, Epp… Jällegi olen hädas, kui jõuan siia, kus olulisi kohtumisi ärkab rohkem, kui siin kohasel kombel nimetada saaksin. Tänaseks on ilmunud ka Rein Siimu eluloo raamat. Väetee.

Taiji praktiseerimise võimalus on tänagi olemas.

Šamaanikoda Vaimukanuu

Keset teadusmaailma saabus mu ellu Šamaanikoda Vaimukanuu ja indiaanietendus “Loomine Kestab”25 etendust kolme aasta vältel ja alles tagasivaates märkasin äkki üht huvitavat asjaolu.

Samal ajal, kui minu ratsionaalne pool asus koos maailma tippanalüütikaga teele analüüsi põhja, raporteeris mu intuitiivne pool koos indiaani vaimuga – Loomine Kestab!

Jaa.
Kestabki.

Viimane etendus Pirita Kloostris oli omalaadne tasakaalu koht, mil tundsin, et ongi tasakaal sündinud selleski kogemusepisoodis.

Trummid

Indiaanietenduste juurde kuulub veel üks oluline teema. Trummid.

Minu perekonna vanim trumm on mu poja trumm.

See oli üks ilusamaid toimetusi minu elus, kui me koos tollal 10 aastase Ian Erik’uga tema trummi algusest peale koos tegime.

Leotasime jahimeestelt saadud nahka, kuni see karvad lahti andis, siis kaapisime algul haisu käes ahastades naha esiisade tammede all vana külmkapi külje peal puhtaks.
Lõpuks olime nii harjunud, et röötsutasime täies pühendumises naha otsas ja tulemus sai väga hea.

Siis käisime Viljandis vana trummimeistri Vello juures ja Ian Erik tegi oma trummi tema abiga valmis. Trummi peale ilmus sirge londiga elevant.

Minu trumm valmis aasta hiljem sealsamas Viljandis ja minu trummile ilmus üllatuseks hoopis väike lillehaldjas Skorpioni sektorisse! Selline pöialliisi, mitte mingi väekas loom või midagi seesugust.

Ja alles hiljuti, aastal 2026, jõudis järg sinnani, et minu juures juba 9 aastat oodanud hirvenahast trumm, mille meistriks Urve Kaaristu, sai mu tütre omaks, tema perre. Ja alles siis, kui kinkisin, märkasin äkki seal peal emalõvi.

Üks tore nüanss siia veel

Asudes tööle Biospinno Tallinna koordinaatorina sain ma ka endale justkui uue venna – Jaan Tulviste.

Tema oli Tartu koordinaator. Ta oli Jaan nagu mu vendki, tema sünnipäev oli 29. märts nagu mu vennalgi ja ta oli muuhulgas ka mu venna nägu.

Ja tal oli äärmiselt nakatav naer. Ja ühel hetkel ma kuulsin seda tuttavlikku naeru juba Geenitehnoloogia instituudi koridoris. Oi! Kas tõesti tema siin?

Oligi, ja järgmine hetk sisenes ta naeru kõkutades minu töötuppa ja ütles – vaata – keegi on sinust filmi teinud! No jumala eest – mina KBFI-s ja isegi mu ema on seal justkui kujutatud!

Ilmselt täiesti arhetüüpne juhtum. 🙂

Aastaks 2004 tegid esmakordselt jõulukaardi bioloogid

Enna seda olevat ikka olnud füüsikute igavad graafikud.

Aga siis äkki pildistati Tradescantia sp. mikroskoobis.

Ja kui ta Ailil kogemata laualt põrandale kukkus, jäime mõlemad seda vaatama.

Pöördel paistis seal vulkaan. 🙂

Oli see ju tõepoolest sügavama loovuse avanemise pöördeline aeg, millele nüüd, juba 22 aastat, tagasi vaadata saab.

Mustlastants

Peale šamaanirännakuid ja tööle asumist Geenitehnoloogia Instituuti hakkas mind kutsuma mustlastants

Proovisin korra ka kõhutantsu aga oh ei – selline võrgutav vingerdamine ei olnud minu hetkeolukorras küll kohane – süütud imetlejad pealtvaatajate esireas ajasid mu lausa raevu.

Minu teekonnal tuli kõne alla üksnes kontsaga vastu maad mustlastants. Traagiline ja võimas, hoogsa lõpuga kiirenevas ja tõusvas joones. Nii sain ma selle põrgus käinud naise endas vähehaaval püsti tõsta.

Mustlastanstuks oli aga vaja seelikut ja mitte lihtsat vaid 3X360 kraadi. Minu rahaline seis oli sealt ookeani põhjast tulles kõige täiega koos kaladega läinud ja nii ma astusingi oma esimese tõeliselt mustlasliku sammu – ma küsisin fb-st raha, sest mul on vaja seelikut ja olen nõus kaarte panema (sünnikaarte tõsiküll).

Ja kujutlege minu üllatust, kui oligi mul juba samaks õhtuks vajalik raha kontol ja konsulteerisin rõõmsalt nädal otsa. Sain endale 15 meetrit kangast ja 54 meetrit kanti ja tants võiski alata!

Suur tänu mu kaunile ja andekale mustlastantsu õpetajale, Liina Remmelg’ile.

Naljaka lisanüansina mõjus asjaolu, et kui üldiselt on mustlasseeliku all ikka sats, siis minul oli kant. Kuna ma sealt teadusmaailmast tulin, siis oli see muidugi mõistetav – minu seeliku alla sobiski üksnes Kant või Hegel. Mis mees see Sats veel selline on?

FB postitus

kivi hing

Nagu eelpool nimetatud kõnetas mind läbi Sedna temaatika ka suisa Kivi Hing ise

Kaks kivikuju Eestimaal on ennast pakkunud selle äratundmise ankurdamiseks.

Esimene neist on Tauno Kangro Mõtlev Mees Sõpruse puiesteel.

Üks tore episood Kivist Meeste varvastega:

Elutee viis kokku ajakirja “Tervendaja” ajakirjaniku, Kaire Kenk’iga.
Jõime temaga koos ühe varahommikuse kohvi kohvikus Boulevard. Sellest jäi väike jälg.

Ta küsis äkki – miks ma teist midagi ei tea?
Ma pakkusin, et küllap selle tõttu, et inimesi on ju väga palju.

Ja siis tuli see tore pildistamise hommik. Helistas mulle fotograaf ja jõudsime, erinevaid asjaolusid sobitades, kokkuleppele, et 8:00 Shnelli pargis.

Hommik oli paduvihmane ja kottpime.
Õnneks leidsin auto pagasiruumist vikerkaarevärvilise vihmavarju!
Kohtusime jalakäijate tunneli suuavas.
Kus siis pilti teha?
Vihma ladistab ja on jumala pime.
Tema pakkus, et äkki tunnelis?
Ei! Tunnelis ei taha.
Jooksime siis kahekesi Shnelli pargis vihmavarjudega ringi ja otsisime valgemat paika.
Lõpuks leidsime!
Puhkaja!!!
Poolenisti maa sees pikutav Tauno Kangro skulptuur!

Seal ümber ei olnud puid ja oli tiba valgem.
Istusin varba otsa ja äkki hakati hümni mängima!
Lipu heiskamine!
Purskasin naerma.

Meenus hetk, kui istusin, kui lastud vares, Tauno Kangro teise kivist mehe varba otsas.
“Mõtlev mees” Sõpruse puiesteel…

17 aastat tagasi südatalvel teaduslinnaku ees, viimseni kurnatud ja peast segi.

Seal ei olnud ühtki kohta kuhu istuda ja pea käis niimoodi ringi, keset kõiki mu tollases elus pöörelnud spinne, orbiite ja kiirendeid, et istusin korraks puhkama.

Kivi oli jääkülm mu õhukese mantlisaba all ja äkki sümboliseeris see kivist mees mulle kõiki neid kaitsesse kivistunud mõistusi.

Ja ma palusin teda – liiguta ometi!!
Tunne midagigi!!
See tuli nii kogu hingest.
Ta ilmselt püüdis…
Ta oli just aasta eest püsti pandud.
Alles kohanes, kui talle sülle sadasin.

Ja tema varbad on täna remonditud.
Ta ilmselt siiski liigutas… 🙂

Et siis jah.
Taaskord kivist mehe varba otsas.
Seekord nii lõikavkülm ei olnud.
Seekord mängiti hümni.
Midagi on 17 aastaga siiski muutunud?

Tänan kõiki puudutusi, mis on pisipisi detailideni ja vahetult hoidnud seda elu hindamatut teadvustamise teekonda ja poetanud huumorit, kui taevaliiva, mu teele.

Russalka

Teine, ilmselt mu elu sügavaim sisemine kooskõla pühitsus, sündis seoses Russalkaga

Amandus Adamsoni laevahuku monument Maarjamäel.

Kogu Pirita ja Kadrioru õhustik on omamoodi lummav. On ta ju esiteks Tallinna kaardil Kalade sektoris, asub seal meri, Pirita kloostri varemed, Maarjamäe, Orlovi loss, Russalka, Kadrioru Musta Luigega kohvik, luigetiik ja eriti need suured pajud, mis tekitavad oma jõulises alandlikkuses minu jaoks alati erilise tunde.

Samuti on omamoodi sümboolsed Russalkat ümbritsevad Kuldse valgusega viie laternaga valgustid, mis püramiidja paigutusega – neli väiksemat ruuduna ja üks suurem keskel kõrgemal – samuti on neid laternaposte neli ja Russalka ümber on ilmakaarte ring – peaaegu nagu Sodiaak. Selles on midagi igavikuliselt kaunist minu jaoks.

Käisime 6.oktoobril 2005 vaatamas kuidas Russalka valgustati – ka see oli omamoodi Sednalik sümbol ja sellest sai kõige kaunim Yin/Yang sümbol, mida tean.
Päeval on ta kui Must Täpp Valge Taeva taustal – siis tuleb tasakaal ning öösel on ta kui Valge Täpp Musta Taeva taustal. Varem oli ta ju must nii öösel, kui ka päeval.

Avamisel mängis kuldses valguses Saksofoni kvartett tema jalamil ja see oli oi-oi kui ilus.

Vahel mõtlen – kuidas elu seda ikka teeb?
Ikka ja alati sobilik lahendus.
Ka siis, kui otsustajad ei arva ei müütidest ega astroloogiast midagi, ega tunne vähimatki huvi ei Maarja Magdaleena ega muistse Atlantise vastu – ikka valivad nad kui uneskäijad nii, et tardud imetlusest ja hämmingust.
Sinna poleks midagi sobivamat kui Saksofon küll osanud lisada.

See oli novembri lõpul 2004, kui minu teadvuse olukord, keset juba talumatuks kujunenud reaalsust, muutus aina pingelisemaks ja küllap oli mu sisemine labor juba täiega kriisirežiimil ning produtseeris omalt poolt lahendusi?

Maailma muutmine oli juba võimatu ja muutust vajas ilmselgelt minu teadvus.

Ja nii ma saingi justkui seestpoolt käivitatud tervendusrituaali ja see viis mind Russalka juurde.

Teadsin mingil veidral kombel, et ma pean seal olema kell kolm ja kui ma sinna jõudsin, jalutasin üles kahe ankru juurde kuju ninas ja istusin sinna, minu jaoks kontrollimatule olukorrale alistudes.

Äkki läks taevas päikeseloojangust punaseks, kolm luike ujusid kokku kaldaäärses vees, ma läksin selles lõdvestumises üleni külmaks aga ma ei kartnud.

Seal lihtsalt ei olnud hirmule kohta ja siis ma taipasin, et see oli sisemine andumus, mis tasakaalustas minu teadvuses mingi äärmusesse jõudnud tasakaalutuse ja ma tundsin äkki, et ma jään elama.

See oli vaimupuudutuse kogemus minu teadvuses.

Tõsiküll järgnes sellele umbes 10 päeva sellist tajutormi, et sain sellest läbi tulla ainult mingi selge sisemise teadmise toel, kuidas olla, kuhu asetada käed, millist lauset korrata. See oli koguni nii teadlik, et ütlesin vanematele, et ärge ehmatage, ma lähen nüüd korra natuke hulluks, aga siis tulen jälle normaalseks tagasi 🙂

Sel perioodil kogesin ma ikka väga kummalisi kogemusi rohkemgi.

Ja sain teadvuse, reaalsuse, infoväljade kohta rohkem äratundmisi ja arusaamisi, kui oleks eales osanud oodata.
Ometi tulin sellest läbi ja leidsin muuhulgas ka tugipunkti, mis mind sellest kõigest läbi kandis.
See oli sügav iseenda leidmine.

Läbipõlemise aegu olin siiski kolm kuud haiguslehel ja selle instituudi lähedalegi ei saanud minna, ilma, et miski minus otsekohe kuhugi lendama poleks hakanud.
Ometi olin hoitud.

Kõige enam avanenud kirjutamise kanali läbi vastsündinud interneti ühisruumis ja ootamatult ilmunud, uskumatult avatud teadvusega tunnistajate poolt, kelle olemasolu ja võime olla tunnistajaks minu jaoks väga hulludele hetkedele ilma hirmuta, oli kui tugev maandus.

Selle ajaga kogesin muutusi, mis kujundasid ümber kogu mu elu.
Turvatunde löök oli sedavõrd tugev, et võtsin 1,5 aastga juurde 60 kg ja kõik mu senised turvaruumid mis olid oma vankumatuses olnud enne suisa vangistavad, pudenesid äkki nagu liiv sõrmede vahelt.

Lahkusin kodust, mis oli nii mu lapsepõlve kodu, kui ka abielu ja laste kodu, lõppes abielu, tööl põlesin läbi, suvila lõhuti poole aastaga rentnike poolt ära, auto läks põlema Kolu bussipeatuse sildi all.

Isegi traagilistel hetkedel on jumala huumorimeel jumalik.

See oli totaalne ümbersünd.
Väga sügav ja ihuüksi, sest sellel sügavusel pole teisi.
Pole lihtsalt ühendust.
Ja samas see omal kombel päästis ka.

Mulle meenus vestlus härra Pihlakuga, tema söe ja teemandi ja Uraani maagi kaevandustest. Meenus asjaolu, et söe ja teemandi valem on sama aga söe saatuse määrab see, millistes tingimustes ta asub. Teemandid tekivad mägede sees, suurel rõhul ja hapniku ligipääsuta. Kui söel on hapniku ligipääs, põleb ta lihtsalt tuhaks.

Niisiis on seesugused seisundid, milles inimteadvus juurdub tuumkogemuses tõeliselt üksildased ja samas sügavasse ühtsusesse avanevad väravad.

Korra käisin ka psühhiaatria kliinikus, sest vajasin ju haiguslehte töölt eemal viibimiseks ja sealgi võttis mu vastu dr. Ausmees ja ütles sünge näoga aga täiesti ausalt, et ta pole varem näinud inimest, kes sellisest seisundist iseseisvalt maandub ja kirjutas mulle mingid tabletid, mida ma ei tarvitanud, sest mulle piisas kirjutamisest ja instituudi hoonest eemale hoidmisest.

Nüüdseks on see kõik läbi 23 aasta tulles settinud ja selginenud ja kinkinud tohutult arusaamisi iseendast ja elust, elamise julgust, austust hingeruumi ja looja korrapärade suhtes ning inimarmastust.

Mingil hetkel tundsin, et küllap on Russalkas olnud omal kombel ka mulle, kui vanaisa hauasammas, mille juurde lapselapsena sel veidralt sügaval kombel tulla?

Ta nimelt hukkus küüditamise järgselt Põhja-Uurali vangilaagris, kus oli tollal 750 000 vangi. Sedalaadi tasakaalutud kogemused ei leiagi vast nii kergesti tasakaalu, kui me tahaksime ja tähendavad pisut sügavamat pühendumist, et tunnistamine oleks piisavalt mõjuv vabastamaks kogemuse tähendusruumi.

Sel perioodil kõnetasid mind ka sarkofaagid, dolmenid, kivikambrid ja mitmed seesugused teemad, millesse ma oma uudishimuliku teadvusega muidugi otsekohe uuringutele suundusin.

Mõtlikuks muutvalt kõnekad on olnud ka astroloogiliselt kaardilt leitud positsioonid nendel hetkedel aga see on juba eraldi teema.

Veenuse varjutus

Veel üks huvitav kogemus Sedna teemast puudutas mind aastal 2004 Veenuse varjutuse aegu, mil ma viibisin esmakordselt astroloogide seltskonnas Alutagusel Anu Kallavuse imelises kodus.

See oli kogemus, mille sarnast pole ma ka kogenud ei varem ega ka hiljem aga sellest ühest korrast piisas, et saada aru, mil kombel teadvuse seisund ja ruumikogemus seotud on.

See oli minu jaoks ikka tõeline müsteerium läbi kogu ürituse – kõiges.

Kirjutasin sellest kogemusest tollal nii:

See oli muide Sedna avastamise ja Veenuse varjutuse aeg ja kõik ettekanded ja üldse – pisidetailideni välja oli ikka väga müstiline.

Kõige magusamad kohad olid vast esmalt Villu loeng päikse käes must prill ees ja paksus lõkkesuitsus ta tutvustas loomaringi võimumänge ja eriti Skorpioni teemat ning seda kuidas vaimsed õpetajad tahavad ainult energiat imeda ja tõmbavad kuulajate käest kõik nagu musta kotti, siis tõmbavad kotisuu kinni ja lahkuvad ja siis loengu lõpuks ta pakkis oma magamisasjad musta kotti tõmbas kotisuu kinni pani autosse lõi luugi kinni ja lahkus.

Aurel oli samal ajal väga häiritud ja keeldus loengule tulemast – siis ta muidugi hilines kohutavalt ja joonistas seal Anu tumesinise kangaga kaetud toas ning lõpuks kõneles kõik aspektid ringiks – ütles, et aspektitut kohta pole üldse olemas ja tõmbas sellise kiirenduse peale, et osa kuulajaid lendas kurvist välja ja lahkus ja lõpuks võtsid Sina kätte ujumisrõnga ja alustasid õhtuhämaruses vestlusringi Vähi märgist suurepärase põhjendusega mis oli kui ilmutus ja muide, koduteel istus Sulle lind pähe…

Kogu see üritus oli kui ilmutus ja mulle lisaks veel selle tõttu, et nimelt ma sain kummalise kingituse viibida ühel kaks päeva kestval üritusel terve ürituse vältel kahes tajuolukorras võrdselt tugevana ja nagu paralleelselt – sellest ühest korrast piisas, et seda mõista.

Sündmus oli sama – täielikult ja mina olin seal ka just nii nagu ma olen – aga kahes tajuolukorras korraga ja see oli vapustav.
Kõrgem plaan sellest üritusest jooksis täielikus harmoonias. Ma ütleks jahmatavas täpsuses ja sümbolismis. Iga edasilükkamine ja iga nüanss – ka kellegi lahkumine, saabumine, lõkke suits või mitte suitsemine, lektori prillid, ruumi kujundus, mis iganes – see oli vapustav. See oli mitte ainult harmooniline vaid ka sügavalt maagiline väga tähendusrikas.

See oli lugu – väga elav kosmiline jutustus – no võiks öelda, et see oleks nagu sama sündmus filmituna väga kõrgel dimensionaalsel moel.

Ja samas jooksis täpselt sama selgelt kõrval teine plaan sellest üritusest – meeletu müra, kellegi jaoks oli supp soolane, keegi ei kannatanud kellegi lõhna, keegi jäi hiljaks ja paljud kratsisisid ennast rahutult seetõttu, kellegi lektori jutt ajas kedagi närvi, lõkke suits läks kellelgi silma keegi otsis kusagil süüdlast keegi ütles et “alati” ja “kunagi” ei saa nii nagu vaja – nagu Kopli trammis…:)))))

Nii ma lahkusin sealt tol hommikul lummatuna.
Ma olin viibinud samaaegselt ühel müstilisel kosmilisel rituaalil ja ka ühel väga tavalisel kurnaval massiüritusel…/

See oli kogemus, mis ei unune iial, sest mitte see, mida ma seal konkreetselt nägin, polnud niivõrd oluline, kui need kaks tajuolukorda ja seeläbi kaks vaadet ümbritsevale reaalsusele, raputas mu maailmast arusaamist tublisti ja on jäänud minuga kui mõistmine, mida enne seda polnud isegi kõige utoopilisema võimalikkuse nimekirjas olemas.

Sedalaadi asju ei pea meeles pidama, sest nad peavad ennast ise meeles.

Kõik see, mis on saanud elavaks äratundmiseks peab ennast ise meeles.

Ema

Ja nüüd seekord viimane teema siia Sedna loo alla.

Ja see on seotud mu armsa emaga ja küllap tema küüditamise loo teadvustamata järelvirvendustega, mis said seeläbi ära tuntud ja vabaneda.

See oli pärast seda, kui mu nõiamajakese korsten murdus, ma isegi kohe peale seda murdusin ja üks pikema kujunemise looga muster jooksis ilmselgelt nulli.

Selle kohta lausus täiesti imelised sõnad üks noor 17 aastane erakordselt kaunite silmadega tüdruk, kes tuli minu juurde konsultatsioonile ja oli sündinud just samal päeval, kui ma kukkusin. 8.02.

Ta tuli pärast minu podcasti ja ütles, et ta teadis kohe, et ma kukkusin tema sünnipäeval.

See oli väga huvitav kohtumine ja ta lausus mulle nõnda:
Kuna sina ei suutnud murda lubadust, siis lubadus murdis sinu.

Aga jah.
Murdis lahti, mitte pooleks.
Armastus.
Ja nii saime me ootamatult väljapääsmatutest olukordadest liikuma.

Must lambakasukas

Kui ma Türgist tulles ema külastama läksin, ütles ta äkki, et mine minu magamistuppa ja seal on kapis üks must lambakasukas.

Väga hea kasukas, mille me ostsime siis kui krooni vahetati.

See oli veider, sest oli ju tuhandeid asju, mida ta oleks võinud mulle anda, miks just see?

No ma siis läksin.

Leidsin kasuka üles ja… see oli nii paks, must, kõva ja raske…
Tundsin, et ma ei taha seda.

Aga see ema andmise soojus oli nii hea, et ma ei teadnud kohe mida teha.

Otsustasin, et võtan selle andmise soojuse kogu südamest vastu aga seda kasukat ei võta.

Järgmine kord ema juurde minnes ta küsis, kas võtsid?
Ütlesingi, et selle andmise soojuse võtsin aga kasuka jätsin sinna.

Ja siis äkki taipasin!
See on ju Musta Lamba Kasukas!

Ema tunnistas minu kogemust ilma, et isegi aru saaks, ilmselt!
Pakkus võimalust seda koos tunnistada ja kogemus seeläbi lõpetada.

Sain äkki aru, et olen seda kasukat kandnud ju juba ammu ja just nende samade sõnadega võiksin väljendada ka tunnet oma kehas selle häbi ja süütunnete hunniku all. Paks, must, kõva ja raske.
Ja ma otsustasin selle vastu võtta ja oma nõiamajakesse viia.

Ja siis veel mõne aja möödudes tuli äkki Tiina Karjatsega vesteldes lause – kui ümbritsev käib üle jõu, siis pole vaja ennast selle nimel otsekui sidrunit tühjaks pigistada, vaid selle ainestikuga võib toita tänulikult oma sisemist tuld.

Sain aru, et see kasukas on samuti mitte kandmiseks ega seisma panemiseks, vaid võimalus teha kogu kogemust kokku võttev tänupühitsus.

Seda ma tegingi.
Leegid olid nii lõbusad ja kuumad, et mu aidale vahepeal peale pandud uus korsten lendas taas minema 🙂

Aga just tänu sellele sain ma lõpuks sedavõrd korraliku korstna, et esmakordselt, üle 20 aasta, ei olnudki mul enam Vesi Ahjus. 🙂

Ja veel jahmatas mind üks pilt ema koha peal Pihlakodus.

Seal oleks justkui kujutatud meie viimane mustri murdumise episood?

Samas oleks selle pildi allkirjaks sobinud ka ema ja tema ema või ka tema ema ja emaema?

Sealt hakkas avanema see ema ja tütre teema, mis tänaseks on mulle paljuski selgemaks saanud veel.

Sellest kõnelesime Anneli Urgega aastalõpu podcastis Kuku raadios.

Selle pildi allkiri oli aga kummalisel kombel Läti keeles Eesti ehk Igaunija…

Sedna teemast oli kantud ka meie Sügise gong Maarjamäel.

Üks müstiline perekonna pilt,

mis ilmus taevasse aasta 2022 novembris, kui ootasime Evega Türgis sadamakail viimast selle sügise päikesetõusu ja ma lihtsalt pildistasin selles ootuse pimeduses Kuud.

Ja tulemuseks oli justkui kolmekümnendate aastate stiilis perekonna pilt. Naisel veel tähtki silma ümber ja mees oleks kui näpitsprillide ja valge kraega?
Laps nutab näoga ema poole.
Hämmastav.

See saigi minu jaoks ühe väga hoitud murrangu märgiks.

Elu on palju enamat, kui me sageli arvame.
See pole projekt mida juhtida, see on müsteerium, milles elada.

Mu saatuse juured on sügaval aegade kõdus.
Mu süda on juurdund looja enda südames.
Mu mõtetel pesa on taevatähtede juures
Mu keha on armsama kaisus, nii koduses…
Mu eelkäijad kodu on leidnud mu austuses.
Mu vanemad elavad minu tänus.
Mu vennale kodu on sügavas mõistmises.
Mu lastele usus ja hingerahus.
Mu kodu on keeles ja kodu on vaikuses.
Mu kodu on koitude lummavas ilus.
Mu kodu on sügavas öövaikuses.
Ja selles,
mis ühendab sõnatult kaikudes.