Inimene.
Kinni seotud tiibadega Ingel.
Kaua roomad eluradadel kui lootusrikas tõuk.
Otsid lunastust, mis täidaks kõhu, täidaks südame ja hinge,
annaks koha, kus ei tunneks end nii lootusetult kohatult.
Roomad ikka edasi ja loodad jõuda sinna,
sinna, kus on selge kõik ja „see“on lõpuks kohatud.
Sa ei tea, kui kaua veel ja kaugele on minna,
mõndagi sel teel on juba kohatud.
Nõnda lootusrikkaid ringe tehes,
justkui niiti enda järel lohistades järjepidevust.
Justkui kookonisse keerad liimjat niiti enda ümber,
üha sügavamalt kostab sinust ohkeid,
vahel kardad, et see mõjub veidi kohatult.
Justkui siidiuss kood enda ümber elu üha peenenevaid pingeid,
iga ringiga saab peenem heietus ja sügavam su rinnus sünni igatsus.
Ühel hetkel äkki helendama lööd kui jaaniöine ingel,
lihtsalt sirutad
ja kate liugleb õlgadelt kui udu
selles karges kasteniiskes hommikus.
Ma ei ole mitte kunagi tahtnud sulle olla halb.
Aga vahel olen murdunud nagu oks või olnud osavõtmatu nagu kivi.
Ma ei ole kunagi tahtnud sulle teha haiget,
aga vahel olen olnud pime nagu öö ja sõitnud sinust üle nagu laine.
Ma ei ole kunagi tahtnud sulle kallist lõhkuda,
aga vahel olen põlenud lahinal ja naksudes nagu leek ja praksatanud lahti nagu pung või muna.
Ma olen alati sind armastanud.
Aga olen endas kandnud elu sündi
süütu looduse jõuna
ja toonud seda kalleimaks kingituseks.
Sulle.
Meie kohtumise koidikusse.
Ürgne naiselikkus,
midagi, mille ees pole lihtsalt sõnu.
Midagi, millesse langen peale oma lapsikute ideaalide purunemist.
Puhasta mind!
Kõikide mu õilsalt jaburate rumaluste kammitsaist.
Piiratud ideaalide painetest,
haledate punnituste paistetusest,
põhimõtete puisest painest.
Eluvalest.
Võta mind tagasi endasse!
Too ennast jälle kord esile!
Sa oled ilu ja elu ja allikas.
Sa oled puhastus ja pühitsus.
Ma leidsin killukeste kaupa ehedaid ja erksaid hetki.
Ja puudutusi, mis on tänaseni meeles.
Ma tundsin lõhnu, nägin värve,
koitu, loojangut ja õhtust õhku.
Ja päike oli suur ja soe.
Nii palju oli aega, oli ruumi,
vahetut,
mis ealeski ei upu unustuste öös.
Ja olid need, kes olid mulle kallid.
Ja nende pilku püüdes kadusin ma ise justkui kuldmünt öös.
End sobitades sobisin vist üksnes unustuste unne?
End püüdes seletada,
lahendita mõistatuseks endalegi jäin seal sees.
Kuid kaevusin.
Ei jätnud.
Kudusin end kasvõi kujutluste kampsunite sisse.
Ja püüdsin armastatu armastatud mustreid tõelisuseks pusida seal sees.
Ja andsin parima, mis suutsin endast anda selles hetkes.
Keel ninaaugus, näpud narmais, silmad ninajuurel, lootus lõkendamas lapsehinge sees.
Nüüd lõpuks leidsin!
Ise juba sajandile poolikuga võlgu.
Mind äkki puudutas seesama igihommikune tunne!
See ajatu ja sõnatu,
mis silmad klaariks lööb
ja milles justkui hingub lapsepõlve kevadise kaselehe tunne.
Kui oleks potsatanud omaenda silme all
puu otsast värskelt sadand esimesse lumme.
Ma olin jälle kohal.
Seal, kus alustasin.
Kus vahetul veel polnud vahtu ega vahet sees.
Veel polnud tehinguid.
Veel polnud võtnud endalt võlgu.
Ma sündisin,
et armastada vabaks oma süda.
Et tõsta temalt katted,
aegadega kaela kukkunud.
Et puhkeda siin puhtaks kõigest,
mida ahnitsesin vaeselt, ahnelt.
Mis tõstsin enda ette kaitseks.
Kaitseks enda, tundmata veel, peegelduste eest.
Neist aegadest, kus otsisin ja lootsin leida lahket.
Head tehingut.
Või tarkust tarbida.
Et oleks suured kasud sees.
Kus katsin oma südame, et teha nägu lahket ja kummardada lootustandva olukorra ees.
Nüüd tean.
Mu südamel on vaja ruumi oma armuhüüdu hüüda.
Ja sügavust, et tõsta rinnalt marmorit ja maske,
kalleid materjale, kuldsed tikandid seal sees.
Et kohtuda taas alasti.
Et tunda vahetult me vahel, iseenda südant, lahket.
Ja veretukset ühendavat.
Armastuse jõge ühtset, ennast vabadusse vahutavat, elukogemuste
kallaste ja kitsenduste seest.
Sind armastan!
Sest armastajaks on mu enda kogemustes vangi langend süda.
Sind armastada on ta äratundmine.
Jah, üksnes äratundmisel on vägi sees.
Sel kombel ärgata saab algus,
teele asuda saab minu üksindusse vangi langend rada.
Jah, üksnes aususega algusest saab alata üks valgus.
Vabadus.
Üks südamega tee.
❤️❤️❤️
