Ja ühel hetkel olin ma siin.
Olin käinud põrgus ja kogenud paradiisi puhkemist sisimas.
Olin sattunud paradiisi ja näinud selles tasapisi avanemas varjatud põrgut.
Siin ma nüüd olen,
natuke räsitud rahus
Veidike sassis selguses.
Vaikus.
Selline vaikus, kus minus eneses pole müra.
Mâletan nii palju seisundeid.
Sisemise ja välimise suhetes.
Kuidas suletus muudab sisemuse plahvatusohtlikuks, kuidas väline teravus kasvab, kuni nihutab teadvuse tähelepanu fookuse äärmuslikult pingelt ootamatusse pehmusesse – lõikav laser muutub äkki pehmeteks paitavateks valguslaineteks.
Kuidas sisemise talumatuse liighaavatavus muudab sedavõrd tundlikuks, et lehtede langeminegi puu otsast tekitab talumatut lärmi.
Ja siis seista naeru käes lõtvudes keset lõunamaa lärmist tuba, kus ööklubi, venekeelne karaoke, lalisev lasteõhtu, mošee kutsung palvele ja mošeekoera ulg moodustavad korraga kordumatu kakofoonia.
Vajuda keset kogu seda möllu justkui pehmesse unepatja…
Kui palju hetki!
Milline rikkus.
Minu elu!
Nii kasvatab ja toidab eneseküllasus eneseteadvust…
Ja ma olen toidetud.
Rikkalikult keset lõpmatust ikka ja alati lihtsalt oma kehas, justkui koduses köögis.
Hooaeg hakkab lõppema.
Seekord minu jaoks sũgavamalt.
Hindan hindamatuid hetki.
