Kuidas kohelda inimest?
See on tõesti küsimuste küsimus.
Inimene on seesugune olend, et
teda lihtsalt on väga vaja, kõik ootab tema teadvuse saabumist.
Ja samas.
Koos tema saabumisega tuleb nii palju jama…
Prügi, lärm, tallamine jne.
Ja inimesele on väga ohtlik head teha.
Ta harjub sellega kiiresti, see muutub tavaliseks, ta ise pirtsakaks ja nõudlikuks jne
Ja samuti on talle kahetsusväärne halba teha, sest siis ta saab trauma, sulgub, kukub ennastki eitama, maksab kätte ja ei unusta.
Kui miski on kallis, siis ta nuriseb, alavääristab ja õiendab.
Aga kui on odav, siis ei pea seda üldse väärtuseks ja läheb nina püsti midagi kallihinnalist otsima.
Kui temaga midagi juhtub, siis on ikka teised süüdi ja ta nõuab kompensatsiooni aga selle tulemusel hakkavad kerkima igasugu turva- ja kindlusemüürid, mis viivad tasapisi igasuguse vabaduse ja vaärikuse.
Sest kuidas saab see, keda ei usaldata ja üle turvatakse, tunda ennast vâärikalt?
Kogu aeg nokk kinni ja saba lahti.
Pole ju elu ilma riskita, pole armastust ilma riskita.
Ja see, kes riskib, peab vastutama oma valikute eest.
Aga pole midagi lihtsamat, kui inimene ara rikkuda.
See ime, kelle Looja ise on pannud kõndima mööda noatera oma tasakaalude vahel
Keset elu ja armastust.
Keset oma reaalsust.
Ja soovitavalt nõnda, et ta ei haavaks liialt oma kandjat.
Elu andjat.
Terviklikku ja ustavat.
❤️
