Luuletused

Luuletused on kui süvahinge publikatsioonid

Nii nad hakkasidki mulle pihku potsatama nii umbes aasta 2000 järgselt, mil elu hakkas puudutama üha sügavamalt ja minus kasvas valmidus vastata sellele justkui ämmaemand.

Lubada sündida.

Tänaseks on luuleridu sündinud päris palju. Umbes 150 luuletust on endale alalise kodu leidnud raamatus: “Tähtedega tähistatud tee”. Seal on võimalus nendega kohtuda.

Paljud on veel vastsündinud ja pole oma koduraamatut veel leidnud. Siia toon mõned, mis mind eriti puudutanud, koos nende sünnilooga:

Tiina Varatalu Luuletused Ma Leidsin Lapse 1

Ma leidsin lapse.
Oma hingest.
Üsna põhja ligi.
Nii üksi.
Mattununa eluliivateradesse.
Nii vaikselt
pae- ja mullakihtidesse läbisegi,
kui vesiliiva vajund,
salgamisi, vaikimisi, aegamisi.

Ma leidsin lapse.
Lapsena ta oli mehelegi pandud.
Ka lapsele kes pidi ilmselt ükskord meheks saama.
See katki jäi.
Sest tuli sõjavägi.
Ja lõhkes vaikus.
Tolmgi hajus.
Jäljed uhtus vihm
ja mälestused kattis esimene lumi.

Ta elas minus justkui hauas kaua, kaua.
Ma rändasin ta poole
ise vähimatki sellest teadmata.
Teeviidad näisid veidrad.
Vahel unenägudes end leidsin otsimas ta hauda.
Kas teda otsida kesk elavaid?
Või sealt kus pole muud
kui leida endast julgust leinata?

Ja äkki keset sooja talve
paksu uduhämust ilma,
Sain märgi!
Kuskil lähedal
ma kuulen!
Tema süda lööb!
Lööb minu südames.
Lööb tänagi
taaskohtumise märgiks.
Ja ennast sülle võttes emban tedagi.

Need read saabusid mulle aastal 2017 jaanuaris

Olime lapsepõlve sõbrannadega Paldiskis ja tekkis mõte minna külastama Amandus Adamsoni suveresidentsis olevat majamuuseumi.

Seal olles jutustas giid meile Amandus Adamsoni esimesest maha salatud abikaasast, kelle kohta leidsin genist järgmise sissekande:

Franziska Frangen (sü. – 1916)

Sünniaeg: arvatavalt ajavahemikus 1815 kuni 1887
Surm: 1916 (hukkus Paldiski pommitamisel)
Lähipere: Lahutatud abikaasa(d): Amandus Adamson

Tol hetkel olid ka pildi asemel puulehed.

Selline sissekanne maailmakuulsa skulptori kaasa kohta, kellega 15 aastat abielus oldud? Aga jah.

Seal muuseumis neid muljeid kuulates tundsin äkki, et ma ei saa hingata. Köhahoog ajas mu õue ja seisin seal suure puu all ja läkastasin, ümber talvekaamos, mis tol päeval oli selline eriline nõiailm.

Ja äkki ta tuli!
Luuleread lupsasid mulle pihku!

Panin kähku kirja ja see puudutas nii sügavalt, et läksingi uurima Amandus Adamsoni eluloo raamatuid. Koos emaga lugesime.

Tõesti – tema esimese naise kohta leidus vaid üks lause teise abikaasa eluloo raamatus. Selle kohta, et ta hukkus Paldiski pommitamisel, lõhkedes koos majaga. Tema rahvuse kohta ma ei teagi täpselt, kas ta oli Poola või Tšehhi päritolu?

Igatahes ohverdas ta enda tollaste kiriklike ja perekondlike asjaolude nimel ja sai maha vaikitud üksindusse, talle võõras Paldiskis, kuhu ta on ka maetud.

See kõik omakorda heitis minu jaoks valgust Oktoobri revolutsiooni eelsesse aega ja läksin sedagi asja uurima astroloogiliselt kaardilt.

Sukeldusin uuringutesse, mida siinkohal liiga pikk kirja panna. Avastasin tohutult lämmatava stelliumi Vähi märgis (tollal Saturn, Pluuto, Must Kuu jne kõik Vähis). See oli väga sügav enese salgamise ja väljapääsmatuseni peitmise aeg ja eks just sellest ainestikust on alguse saanud ka Amandus Adamsoni kuulus Russalka – must ingel Maarjamäel.

Sain aru, miks tekkis revolutsioon, kui toore jõu väljalöök ajal, mil teadvus veel lahendust tuua ei suutnud ja kui jõud peab ennast ise lahendama, on see alati toores. Niisiis avanes selle luuletuse läbi mulle nii, nii palju rohkem, kui need read ja ometi – neis ridades on see pakituna kaasas.

Tänaseks on genisse ilmunud ka Franziska foto.

Öine lend luuleõhtu elamuste tuules

See pärineb aastast 2010.

Sõber saatis ühe luuleõhtu salvestuse ja ma kuulasin pool ööd vaimumõõkade sahinaid ja kõlinaid. See puudutas. Ja poetas mulle selle…

Luule, see on Hingelinnu tõus ja tema munakoorte võpatamapanev ragin.

Sulerüütel pole mingi hale sell, vaid ihub oma nähtamatut mõõka,
saatjaks enda võigas rõõm ja kuulajate imetlusekarva tummakstegev, vaevukuuldav halin.

Luule, see on nagu Alkaida Terroristi Püha Rännak.
Purustama seda mille rüpes kosus selleks, kes neis paigus nüüdsest ringi kütab.

Tõus peab saama puhas – olgu pealegi, et ise alles poiss või plika.
Olgu Pime aga vahe, vahetu ka teab mis vahendita.
Kindel mats –
ei mingi võdin ega katse vale.

Mõttemüüri sein on silmapõhjas võetud sihikule teravale!.
Järjekordne Ärimaja taas su silme all saab pulbriks sõelapõhjal.

Läbi tema nüüdsest kumab hommik –
kutsub julgeid kaasa riskiradu jalge alla võtma.
Luule, see on üle piiri tõttav lend –
mis sest, et vaiksenagi sunnib vahel kõrvu katma.

Tihti ikka Mekat sihikule võttev relv –
vahel võib ka oma läkitaja vastulöögilaines tappa.

***

See on Luule Taja kuid on ka Poeete.
Nende luulelend ei peatu enne Kuud ja muid Planeete.

Nende sihik pole Selle Ilma Takistuste poole seatud –
selle poole mille tõttu nende ihu selle hävitatu rusudest saaks salamisi kaetud.

See ei ole sissetung vaid pigem juba väljalendu ihkav kutse.
See ei ole enam pime ega nõnda vihkav sisemine tukse.

Jah ka see on Sisemise Raevu leeke oma sabas kandev.
Siiski oma mõõdult sootuks uusi suundumusi andev.

See ei ole enam lennuk vaid raketi mõõtu.
See on Kotkas Vabas Taevas – läbi tuhandete rünnakute tulla suutnu.

Sestap tema sihik pole enam Kongil Kitsal
vaid on lennul seal kus pole enam Hingelinnul kitsas.

Lennul seal kus hoopis uue perspektiivi saavad rõõm ja vaevad. Miski, mille kanda usaldatud ajast aega Inim Konnas peituv Unistuste Prints ja tema Tähelaevad.

Alljärgnev luuletus sündis arhetüüpsest äratundmisest mu elu keskseima ümbersünni kriisi keskmes

Siis kiskus mind kaasa suisa tippteaduse tuumaretk, mille keskel igapäevaselt töötasin ja mis on kinkinud mulle puudutusi külluslikul kombel.

Aga kallis!

Sinu koht mu elus on sind täitmatuna
oodanud algusest peale.

Sa saabusid nii nagu kokku lepitud ja sellele
kohale ei ole Looja rohkem pileteid välja
müünud.

Sa ei saanud varem tulla, sest aeg ei olnud
küps ega saa ka lahkuda,

sest OLED SELLE KOHA MU HINGES ÄRATANUD.

See on kui pusle.
Seda ainult täidetakse, kuni jõutakse
absoluutse äratundmiseni.

Sa jääd äratajana mu hinge ja kuigi olen sürr
ja mässav ja isepäine ja hajameelne ja
uudishimulik.

Oled sa alati minu südames.

Alati mees, kes päästis mu vaimsest surmast.
Mees, kes püüdis mu kinni siis kui teised
poleks enam aidata saanud.

Sest tundis teed minu juurde sellele servale,
kus ma teda ootasin
ja keda ma armastan.

Kuigi tuhandel erineval moel siin.
Ja iga me kohtumine on kui ärkamise pühitsemine.

Sissejuhatuseks teemasse need siin

Ole Sa tänatud.

Minu teekonnalt on sündinud ka laule ja maalinguid aga las nemad olla veel teel.