Enesepuudus ajab endast välja.
Rahutus sunnib sõdima.
Hirm tõmbab tahtmata kurja kaela,
Rõõmutus lõpetab raevuna.
Maailm!
Sa oled kasvanud suureks –
mõõtmatult kiireks taga ajada.
Enam ei teagi kust pidet leida,
mida usaldada või vajada.
Niipalju minna ei jaksakski enam,
et korda siin kõiges tagada.
Mida sa tahad mulle öelda!?
Mida ometi peaksin tabama?
Kui olen end laotanud piiritu piirile,
siis, jah, ongi jäänud vaid kokkuvõte.
Kui ei olegi kohta muud kokku võtta,
olen ise see hetk, see mõte.
Olen ise see omaksvõtt keset kõike.
Pole vajagi enam püüda.
Pole vajagi enam hüüda…
Ära karju!
Olen siin.
Ma ise.
Tehtud saigi see viimane vise.
Ennast võetud veel kokku et minna.
Nüüd ses kokkuvõttes siin olla.
Omaksvõtus kesk lõputut ilma,
mitut miljardit terast silma.
Terav valgus neis enam ei puuri.
Tuul on leebe,
puutub pehmelt huuli…
OMAKSVÕTT
Inimelu alguse enesepuudus hirmutab tühjusetundega ja ajab endast välja.
Ümbritsev tundub võõras.
Inimeselaps vajab kaitset ja hakkab seda arendama.
Inimeselaps kasvab äratundmisesse endast kui looja eneseteadvuse sünniloost, enesepuudusest saab eneseküllasus, tundmatuse öösse süttib tähendusrikkus. 💫
Saatus justkui mängib algul vastu, reaalsus on sageli vastuvõetamatu, tegelikkus teeb haiget ja unistused ei kõla sellega kuidagi kokku.
Aga ühel hetkel saabub seletamatu moment.
Ma ei põgene enam.
On nagu on.
See võib tunduda nagu kaotus, nagu lüüasaamine.
Aga sisimas see ongi vägi, mis lubab äkki kohale jääda.
Mis on äkki endas vastuvõetav.
See ongi omaksvõtt.
Mitte ainult enda.
Oma olukorra, reaalsuse, tegelikkuse, saatuse omaksvõtt.
See on Autori koht keset loomislugu.
See on kodu.





