Praegu oleme kohas, kus varjumine avab oma sügavama tähenduse.
Just samuti nagu piraadilaevad siin Türgis, tähendasid kunagi vägivalda, orjaturgu jne. Nüüd on nad endiselt piraadilaevad aga seal on vahupidu ja ujumispeatus ja seilamise ilu.
Nii ka varjend on olnud kaitse välise eest ja vangi jäämine väljapääsu puudumises.
Aga on ka teada, et just koopad on hea mõjuga hingamisteedele.
Siin, Alanyas, algas turism Damlataşi koopast.
Avastati, et see koobas ravitseb astmat ja hingamisteid.
Inimesed hakkasid siin käima.
Tekkis turism.
Ja nii ka varjendid on oma sügavamas pimeruumid Maaema rinnal.
Nii neid juba ka kasutatakse.
See on sügavama ühenduse saamise võimalus oma alateadvuse, hingeruumiga.
See on hingemälu tervenemise paik ja kui sisimas saab vabadus, saab see ka väljas.
Ja inimkond õpib puhkama Ema rinnal sügavamalt kui varem, elustavamalt kui varem, sügavamat ühendust kinkival kombel, ennast omas väes juurutades ja tervendades kõike enda sees ja ümber.
See väljapääs on suuremgi ja selgem, kui milline iganes muu.
Loovusele sobib lähtuda väljapääsmatust olukorrast.
Nii me tuleme – esmalt kihutab isa tupikusse ja sealt saab alguse emaüsa aeg, kus taaskord oleme kord väljapääsmatus olukorras ja sünd saab alata.
Eneseteadlikkus saab õppida kasutama väljapääsmatuses kogunevat sünnipotentsiaali väga viljakal kombel lastes eneseteadvusel avarduda.
