September.
See on minu kogemuses olnud alati karmaline aeg.
Selles on nii palju märgilist.
Inimese kasvamise, kaitsete ja toimetuleku arengulugu.
Teekond põrgusse valguse järele.
Koidikud.
Ilusaimad/valusaimad.
Valgus, mis paistab kui hommikune päikesekiir läbi kastepiisa ja valgus, mis lõikab pimedusse ja pimestab, avab kohutavaid vaatepilte.
Ja kõik see, mis jääb sinna vahele.
Olen armastanud kogu elu kinnisilmi ja kogu hingest.
Et mu süda saaks vabaks!
Et saaksin armastada nii, nagu hing seda on igatsenud ja palunud.
Ja eks see ongi kinkinud ikka ja jälle seda valguste vaheldumist
Seekordne sügis on toonud sünnijuurtele ja koos sellega kogu senise perioodi kokkuvõtte.
Jah.
See on lein.
Suur püüdluste peatumine selginemise silmavees.
Reaalsus justkui asetab algsesse asendisse ka selle, mida vast poleks osanudki enam koju kanda?
Jumala Tütar keset Inimkogemust.
Milline teekond.
Kui puudutav.
Istun siin Septembrikuus ja selginen tasakesi.
Vahel toob ootamatu valguskiir selguse ja kerguse!
Avastasin, et ema oli 56 aastane, kui minust sai Varatalu.
Abiellusin perekonna küüditamise päeval, samal päeval olid abiellunud ka mu vanemad.
See oli midagi enamat, kui abielu. See oli missioon.
Ja nüüd, Varataluna lõpetades olen ma ise 56.
Taas lähteasendis sulamas justkui jää looja soojades peopesades…
Kui palju hetki.
Nii lõpmata ilusaid ja samas valusaid oma kaduvuses.
Elu on riietanud, katnud ja alasti kiskunud.
Siin ma nüüd istun oma Septembrikuu teega.
Nii alasti oma reaalsuse käes.
Ega polegi muud, kui tunnistada. 💗🙏
