Seks.
See on midagi, mille tähendus sünnib iga inimese enda kogemustest ja ainult sellest.
Seetõttu – sõna on ju ükssama aga selle taga on tõesti terved tähendusväljad erinevaid tähendusi.
Kui süda ja teadvus on teineteisele avatud – lihtsalt avatud – siis on see tõepoolest kosmiline kallistus – eluandev, lõpmata ülendav, ühte liitev, kõike tervendav ja selle jaoks polegi sõnu mida siin saaks sõnuda.
Kui aga ollakse kaitses, hinnaguline, südames ja teadvuses teineteisele suletud, eelarvamuste ja pettumuste küüsis…
Siis on see üks ütlemata nukker nühkimine….
Energiat võttev, alavääristav, üksindust rõhutav, haigettegev…
Just hiljuti ma tunnetasin midagi täiesti kirjeldamatult õnnelikku.
Vaal ookeanis.
Mäletan, kui ma käisin šamaanirännakul kohtumas oma väeloomaga.
Ja siis ma äkki nägin ühte silma – selline kollakas silm oli ja selle ümber hallikas kortsudega nahk. Ja see pilk.
Ma lihtsalt purskasin nutma, sest selles pilgus oli nii palju, et see hakkas minust üle ajama ja selle väljendamiseks polegi mul sõnu. See oli selline äratundmine, mis ajas minust üle.
Algul ma arvasin, et see on elevant aga siis ta hakkas äkki kaugenema ja ma nägin vaala!
Või õigemini – selline nägemine on samal ajal ka tundmine – ma tundsin endas vaala ja ookeani suhet.
Kirjeldamatu vabadus, milles kaks suurt jõudu mängisid sellises voolamises, usalduses, ühesolus ja ma ajasin jätkuvalt ise ka vett välja nagu vaal.
Ja ühel hetkel tundsin ma täpselt sama ära seksuaalvahekorras. Justkui Vaal sukelduks ookeani – ürgookeani!
Koju!
Vabadusse, voolavusse, väesse, usaldusse, ühesolusse.
Sain aru, et selline on seksuaalsuse tõde ja kõik need, kes avanevad tõepoolest armastuses, austuses, usalduses teineteisele, saavad ju seda tunda.
Muul juhul on võimalus saada kogemus üksnes ookeani kaldalt… kuival liival rähklemise moodi kogemus, mis kraabib hinge nagu liivaterad..
