Isa lahkus aastal 2015 ja peale seda kohtasin ma palju hämmastavaid märke, mida ta justkui poetaks mulle siia ja sinna…
See oli ühtaegu uskumatu ja samas ilmselge.
Tavaliselt kinkis ta mulle sünnipäevaks siniseid kellukaid.
Veebruaris müüdi neid potililledena aga viimaseks sünnipäevaks kinkis ta mulle väikesed metsikud alpikannid. Neli õit oli peal.
Naeratas ja ütles – mustlane selline!
Magenta – Uraanlanna värv…
See oli veebruaris.
Isa lahkus septembris ja järgmisel kevadel juhtus alpikanniga midagi veidrat – ta õitses kogu selle aasta ja lugesin üle – 45 õit!
Just nii palju aastaid sain temaga siin ilmas suhelda silmast silma.
Ole tänatud Imeline!
Imeline elu.
Imeline kogemus.
ISA
Imeline armastus ja tema jahmatavad märgid.
Ja siis saabus isa esimene lahkumise aastapäev.
Avasin hommikul silmad ja issake!! Mu neljanda korruse akna peal selline tegelane!
Algul tundus üldse, nagu ta oleks toas aga siis selgus, et ikkagi õuepool.
Ja siiski! Neljas korrus!
Suvel 2020 asusin oma Nõiamajakeses joonistama ema ja tütre pilte.
“Emadus” ja “Jõllav Vaim” ehk siis tütar.
Emal silmad suletud tütrel pärani lahti ja seda tütart joonistades ilmus ta jälle!
Rohutirts!
Kolm päeva joonistasin temaga koos.
Ta jalutas ümber küünla ronis mu nukupoisi mütsi otsa.
Ja alati just poisi!
Mul oli neid kaks – poiss ja tüdruk.
Jalutas üle mu pildi jne.
Toimetas nii nagu normaalsed rohutirtsud justkui ei toimeta?
Ja siis sain ma pildi valmis.
Sõitsin korraks Tallinna ja kui ma tagasi tulin, oli ta surnud sinna, kus me koos joonistasime…
Selle sama kevade alguses oli mind üllatanud veel üks kummaline märk.
Aida trepi ette, just Kaljukitse joonele, oli ilmunud puhmas siniseid kellukaid!
Lihtsalt ise.
Ma ei olnud seda külvanud ja seda polnud varem ka kunagi seal olnud.
Matsin Rohutirtsu sinna kellukate juure alla, hing tähendusrikkuse kallistust üleni täis.
