Ma ostsin tema esimese versiooni 5 aastat tagasi, kui kolisin oma armsasse Õismäe pessa. Läksin esmakordselt nuuskima ümberkaudseid poode ja Rimi lillepoes ta naeratas, kroon peas! Ostsin endale Printsi ja panin dušširuumi elama.
Meie kooselu laabus igati, kuni ma ühel hommikul, hoogsalt käterätiga vehkides, ta katki tegin. 
Olin väga kurb…
Tõttasin poodi ja konnasid oli igasuguseid aga krooniga mitte. Müüja lausus – printsid on otsas. Nonii. Ostsin tavalise konna ja viisin koju. Mõtlesin, et see oli kindlasti märk, et kui sa selline tähelepanematu oled, et printsi ära lõhkusid, siis nii on. Karistuseks mulle mu ettevaatamatuse eest.
Läksid nädalad ja ühel päeval, kui ma taas Rimisse läksin, korvi haarasin ja ostudeilma sukeldusin, kuulen äkki lõõtsutavat häält enda taga! Printse tuli müügile!!! Ah! Mis?! Lillepoe müüja, täies elevuses, mulle teadet tooma tormanud! Ma muidugi viskasin ostud riiulisse tagasi ja kohe koos temaga lillepoodi!
Ja mida ma näen?! Poole suurem prints!! Appi! Kas ta on kasvanud?? Kui tore!
Ostsin ära, süda põksumas sees ja nüüd elangi kahe konnaga. Kroonprints dušširuumis, kroonita prints köögis. C’est la vie.
