Tuli siin küsimus – kuidas kogemusest saab tähendus?
See ongi otseselt nii.
See on lausa põhjus, miks teadvustamine sünnib läbi kogemuste.
Ilma kogemuseta teadvustamist toimuda ei saagi.
Me vajame äratundmiseks puudutust.
Tuumpuudutust.
See on nagu lülitus või ühendus.
Inimteadvus toitub kogemuspuudutustest, seedib need äratundmisteks ja äratundmiste peal kasvab eneseteadvus.
Teada saamisest ei piisa, kõrvalt vaatamisest kasvab ainult kriitiline mõistus, mis ei tunne midagi ära ega saa aru – ainult targutab. 😄
Aga seda on ka vaja.
Kui kogemus inimest kord puudutab, haarab oma teoreetilise riistapargi ja katsub pildi kuidagi ette saada. 😄
Sümboolselt võiks aga maalida sellise pildi, et kõigi maapeal vudivate inimeste juured jooksevad ühte Maa tuumas ja sirutuvad kord nagu Maa ärkavad kiired lõpmatusse tähistaevasse.
Nii ilmutab Maa oma päikselise loomuse.
Selle sirutuse heaks kohtume maapinnal justkui kogemusruumides.
Puudutame üksteist äratundmiste heaks.
Vahel võime oma kogemuskoorikutesse kinni ka jääda. Väljapääsmatusse, suutmata end tunnistada.
Siis tuleb Maa tuumast appi – pressib põletikuna läbi – kõik tule tüüpi hädad(palavikud, põletikud, kasvajad, vähk, koronchik, agressiivsus, raev jne) on seesugused ummistused.
Aga kui läheb hästi, saame ühel hetkel kogemuse äratundmises ja tunnistamises kokku võtta ja tõsta tähendusruumi.
Maa ümber laiuvasse tähistaevasse.
Tähendusrikkuseks.
Inimteadvused on tõesti nagu tähendusrikkusesse puhkevad lilled kogemuspeenras.
⭐️⭐️⭐️⭐️⭐️
🌱🌱🌱🌱🌱
Iga inimese pea kohal on täht – kiire tipp mäletab iseenda loomust aga seal vahel on pikk teekond eneseunustuses…💫
