Olen siin kuulanud sellist ausat ülestunnistust ühelt mehelt.
No peaks mees olema vanuse, staatuse ja kogemuste poolest ja ometi on see kui esmakordne meheks saamise pühitsus vanemate kodust lahkudes.
Seda on nii rabav kuulata, et mul endalgi on järjest rohkem nagu kergendus, et olen üksi.
Jumal teab, mis seal meeste kupli all tänapäeval ikkagi tegelikult toimub?
Ma olen ilmselt sinna ise ka ikka palju juurde mõelnud.🤔
Kui peale aastaid naise ees omaksvõttu tunnistatud, lapse sünnid oma kätele võetud, elu katsumused koos läbitud, usalduslikud hetked, hingetunnistused, koos rajatud algused, põetud lõpud ja siis äkki!
See oli kõik vaid tehing seksuaalseks kaubavahetuseks!
Peale riista ei saanudki miski puudutada ja aju planeeris vaid tehinguid oma kasu pärast?
Tegelikult kust iganes, kui keegi ainult tuleks pakkuma ja oleks ilus ja ahvatlev!?
Ja nii ongi?
Mehed?
Kui paljud teist on üldse tundnud naise olemuse ära oma hingepõhjas?
On võtnud naise hoida mitte regulaarse laadimispesana, pea salamisi vabaduseigatsust täis ja silmad mööduvatel kintsudel vilamas?
Kui palju on üldse mehi, kes on hoidmas püha graali oma sisemises äratundmises, kui rüütli ülimat vabadust ja enesetruuduse peegeldust?
Või on tõesti kainestav tõde, et praegu on alles sügav ärkamise aeg siingi?
Ja endale tõestust otsivaid sõltlasest seksisõpru on siiski valdavalt?
Et see ongi tänase päeva arenguline tõde, mida näha ilustamata ja kukkuda siis selle ees kasvõi põlvili?
Ikka parem, kui üha uusi illusioone välja mõelda.
Kes veel tõesti ei oskagi uneski näha, et hoida võib olla ka vabadus?
Vabaduses omaks võetud ja loovuses kantud sama loomulikult nagu hirv sarvi või vili pead?
Et vastutus on rüütli armastus ja eneseteadvust vastutusvõimeta ei saagi ju olla inimesel, kelle looja on paigutanud kahevahele.
Sügavaim vabadus ära tunda, austada ainukordsust.
Aga tõsi ta on, et igal asjal on oma kulgemise korrapära ja tõde ja seda, mis on – nii nagu ta on – tulebki nii võtta.
Olgu see tunnistatud.
Olgu see hommik ilus oma selguses.
Valu võib ka ilus olla, kui ta lõikab ära tõde pehmendavad lootused ja su ees seisab olukorra skelett nii et luu paistab. 👣
Armsad!
Olgu see inimese kulgemine austatud nii nagu ta parajasti on.
Ma ikka päriselt idealiseerisin meest ja saan aru, et eks see on ka loomulik. Minu tütarlapselik ebaküpsus…
Mul kukkus küll üks illusioon kokku, nii et isegi olin rabatud, kui valus see oli.
Jah.
Tüdruku ebaküpsus on veel raskemini avastatav, kui poisi oma.
On ju poiss enesekeskne ja mees hoidev aga tüdruk on just ebaküpsuses hoidev ja naine vaimukanalina enesekeskne ja väärikas.
Need on asjad, mis ärkavadki alles koos teadvuse ühendusega olemuslikus.
Looja hingab end inimkogemusse meheks ja naiseks.
Kuni veel pildi purunemise hirmus hinge kinni hoiame, polegi meest ega naist.
Pole hingepooli.
Olgu see eneseteadvuse koidik meil siis pealegi kohati pisut liiga ere.
Pime igatahes enam pole.
Eks see on ka elu enda seadus, et kõige pimedam on vahetult enne koitu, see kes muna ära lõhkus on ise abitu ja tatine aga temata ei tule ei kotkast ega uusi mune.
Ja see eneseteadvuse teekond on tõesti kui kotka tee…
Esmalt murdes välja pimedast üksikkongist, siis tulles toime selle purunemisega, siis kasvatades ise kõik need lennusuled, siis jätta maha maa, balansseerida tiivad ja siis alles need tormid ja kõrgused…
Oh, see on pikk minemine, et kord ta luelda seal ja vaadata maailma armastusega, mis on selge kui kotka silm, terav, kui kotka nokk, kandev, kui tema tiivad ja soe ning kerge nagu kotka rinna udusulg…
Vanaisa Hingeõhk. 🙏
