Kuuma päeva hommikueine.
Siin, Alanyas, on selline kaunis puhas riiklik einestamise paik. Imeilus sadama vaade ja koguni sellised maitsvad magustoidud nagu Kazandibi ja Trilçe!
Ja nii ma siin siis nüüd naudingi.
Kassikesed muidugi ka.
Üks pisike siin just näsib mu omleti servalest.
Oh tõesti..
Mida kauem inimene elab, seda enamat ta kohtab, kogeb ja näeb.
Süda täitub äratundmistega, piiratud vaated pragunevad ja pudenevad koost.
Koos olek ei saa enam kuidagi koosolekut kokku…
Kui armastad, annad vabaks ja oled lähedusest puudutatud just samavõrd.
No mida siis teha?
Polegi midagi teha.
Tunnengi üha enam tervenisti endas, piirituna endas seda vabadust ja armastust mis on minus kodu leidnud.
Kõik kallid kordumatud ja kui kõrgem õnnistab hetkedega, kingib kujunemistele kandvaid jooni, olen tänuga kohal.
Juba tean hetke kaduvust ja väärtust.
Öeldakse, et aju otsmikusagar, mis taipavat tagajärgi, kujunevat inimesel välja alles 24. eluaastaks. Siis pole stardis tüliks.
Saad visata ühtelugu üle õla ja ei mõtle, et see hetk läks igaveseks.
Et hetked on kordumatud.
Et kordumatus ongi kogemuse kuld…
Nüüd juba tean.
Ja see on mu teinud tänulikuks, rikkaks ja lahkeks korraga…
Need justkui ei saagi eraldi esineda siin Looja Kuningriigis geniaalse Valguslahendusena ringi siblides?
Sedasi siis.
Tänases tänulikus, rikkas ja lahkes hommikus. ❤️
Kirjutasin selle teksti hommikul päriselt koguni natuke hädas olles.
Otsisin siin üht teksti ja asusin kahlama postituste ajaloos.
Sattusin järjest erinevatele piltidele oma nõiamajakese aegadest, Türgi suve hetkedest, laste väike olemise ajast, episoodidest, mis olnud nii erinevates aegades ja ruumides ja mis äkki äratasid endas sisalduvad tunded (eks see Vähi aeg) ja ma äkki taipasin, et seda ILU on nii palju igal pool aegades ja ruumides laiali ja see tunne nendes hetkedes on niiiii ilus, et lendaks seda tundes juskui hetkega sinna tagasi aga ei saa ju enam kunagi! Ainult taju saab lennata ringi aga mina olen täna ja siin.
Ühes just samasuguses kordumatus hetkes!
Ja tõesti – koguni käpuli nutmise, palvetamise või peksa saamise hetked on selles tagasivaates nii võimsad, kordumatud ja oma kontekstis justkui väärtfilmist…
Nii on.
Tundsin, et olla siin ja praegu on nii koht keset kogu seda rikkalikku reaalsuserändu, kui ka kordumatute hetkede kuld, milles iga episood on olnud terviklik kooskõla ja Jumal seda rohkem ei orkestreeri.
Alati ainuettekanne.
