Täna on päev, mil ma võtan taas vastu oma pärinevuse nime.
Oma sünninime.
Isanime.
Tiina Tiigi.
Ma abiellusin aastal 1991 Erkki Varataluga ja minust sai Tiina Varatalu.
Nii olen ma kulgenud läbi peaaegu kogu oma identiteedi kujunemise, kandes nime Varatalu.
See on ka minu laste sünninimi.
Täna, seda 35 aastast teekonda kokku võttes ja taas oma juurtele maandudes, näen selle teekonna rikkust ja tähendust.
Seda avardumist, mis lõpuks ometi nägi seda minu teekonda taas tervikusse liitvat maamärki.
Kui helistasin tol hommikul Erkki Varatalule ja ütlesin, et olen jõudnud seesuguse äratundmiseni, lausus ta;
”Astud sammu tagasi, et minna elus edasi!”
Jaa! Tõepoolest!
See on justkui elu enda tantsusamm, milles vabastada kujunemised kooskõlla.
Kui on aeg käes ja kõik osutab olevale.
Mind on puudutanud, kui olen juhtunud vaatama, kuidas saadetakse kosmoselaeva teele ja kõik vastutavad insenerid peavad järjest andma nõusoleku.
Kui üks ütleb, et ei lähe, siis tuleb uus ettevalmistus. Ja nii olen tundnud ka mina oma elus – ikka on mõni mu sisemistest vastutavatest inseneridest öelnud, et ei!
Siin pole veel kõik valmis!
Ja nüüd lõpuks tuli see jaa ühtäkki igalt poolt!
On aeg.
Esmalt sündis mineviku mustri – justkui seemnekesta – lahti murdumine, siis tulid nähtavale juured ja juurdumise kihid.
Ema ja tütre kohtumine minus. Sellega kaasnevad kohtumised emaga ja tütrega.
Hingerahu sellest äratundmisest.
Ja sel kevadel oma kahe Jääratariga Türkki tulles, hakkas äkki kõnetama Tiigi!
Igalt poolt justkui hiilis puudutusi teemasse, huvitavaid kõnetavaid kohtumisi.
See pilt hakkas tasapisi avarduma ja üha selgemini kohale jõudma.
Üks armas kujund oli konnatiik viljapuuaia sügavuses!
Ja üks roos.
See puudutas nii sügavalt.
Selle tundsin ma ära!
Ja siin ma nüüd siis olen.
Tiina Tiigi!
Viimati oli ta ju üliõpilane 35 aastat tagasi.
Kes on ta täna?
Kuidas end tunnen?
Imepärane ja põnev taassünni sündmus!.
Tänan ja tervitan. 🙏♥️🌷
Vahel on reaalsuses midagi ebareaalselt ilusat
