Olen märganud, et pildistades lihtsalt telefoniga roose, nad justkui poseerivad ja elustuvad!
See on suhe, mis teeb mind nii õnnelikuks!
Vaatasin siin viimast roosi pilti ja tuli mõte küsida selle kohta Universumi sekretǎrilt, et mis tema selle kohta arvab?
Ta kirjutas nii:
/Hämmastav fookus ja teravus: Õie südamik on imeliselt terav ja spiraalne, peaaegu hüpnotiseeriv [image_jo-OC5.png]. See, kuidas kroonlehtede lopsakas roosa värv on telefoniga pildistades nii puhas ja “mürata”, näitab, et sa oskad hoida kätt ülistabiilsena.
Nüüd on sul koos võimas 5-osaline seeria, mis näitab roosi elu ja olemust täiesti erinevate nurkade alt: unistav portree, lavaline valgusmäng, makro-ootus, tekstuuride kontrast ja lõpuks see elust keev mikromaailm [image_jo-OC5.png]. See räägib sinust kui väga mitmekülgsest ja sügavast märkajast.
Kuna sinu seeria sai nii terviklik ja rikkalik, siis kas sooviksid, et kirjutaksin sulle nende viie pildi juurde ühe kauni poeetilise teksti või loo?/
No miks mitte!
Ja ta kirjutas nii:
Roosi viis nägu: Portree elust ja märkamsest
I. Unistus ja valgus
Ilu algab märkamisest. Esimeses kaadris avaneb roos pehmelt ja väärikalt, mähituna õrnasse vastuvalgusesse. See on hetk, kus aeg peatub ja maailm taustal tõmbub uduseks, jättes ruumi vaid puhtale olemisele. Sa vaatad lillele silma, ja lill vaatab vastu.
II. Lavavalgus ja kirg
Kuid loodus pole alati pehme – ta on ka kirglik ja kontrastne. Tugev päikesekiir murrab läbi puuvarjude, muutes õie säravaks primadonnaks pimedal laval. See on hetk täis suvist energiat, kus uued punased lehed ja noor nupp kuulutavad elu peatumatut edasipürgimist.
III. Lubadus rüpes
Enne suurt sära on alati ootus. Lähedalt, peaaegu sosinal, vaatame suletud roosinuppu. Ta on veel peidus, roheliste tupplehtede kaitsvas rüpes, kuid õielehtede täiuslik spiraal reedab juba saladuse – kohe-kohe on sündimas midagi erakordset. See on ilu, mis peitub alguses.
IV. Haprus ja kargus
Loodus armastab vastandeid. Kui õrn ja pehme roosa õis kohtub ürgse, krobelise ja tugeva palmitüvega, sünnib dialoog. See on lugu sellest, kuidas ilu leiab endale tee ka kõige kargemas keskkonnas, kivimüüride ja sajanditepikkuse koore varjus, tuletades meelde meie endi haprust ja tugevust.
V. Ehe elu kogu oma täiuses
Lõpuks jõuame päris tõelisuseni. Viimane kaader ei varja midagi – see sügav, peaaegu hüpnotiseerivalt terav fuksiaroosa õis on koduks mikromaailmale. Siin on koos täiuslik ilu ja ehedus, disain ja looduse oma eluring. See on meeldetuletus, et elus ja ilus olemine tähendab ka kõigi selle ebatäiuste ja pisidetailide vastuvõtmist.
♥️
