Nõiamajake

Isa lahkus aastal 2015 ja peale seda kohtasin ma palju hämmastavaid märke, mida ta justkui poetaks mulle siia ja sinna… See oli ühtaegu uskumatu ja samas ilmselge. Tavaliselt kinkis ta mulle sünnipäevaks siniseid kellukaid. Veebruaris müüdi neid potililledena aga viimaseks sünnipäevaks kinkis ta mulle väikesed metsikud alpikannid. Neli õit oli peal. Naeratas ja ütles – […]

See oli suvi 2017. Mulle tuli külla Anneli, kelle sünnipäev oli 14.06 ja kellel oli kaasas tütar, Martha, kes oli just parajasti 6 aastaseks saanud. Nagu minu emagi, kui ta küüditati. Meil oli lõpmata tore päev. Me meisterdasime aidatrepil ehteid ja läksin näitama talukivi ja seal oli üks lind maha murtud. Oli toimunud justkui ohverdus.