Ongi 1.11.
Homme on hingedepäev ja mina sõidan Eestimaale.
See on kirjeldamatu kogemus.
Juba mitmendat korda korduv kohtumine novembri kaamoses maandudes Eestimaa pinnale.
Kui kodune ja samas uudne tundub alati Tallinna Lennujaam!
Siis kohvrite ootamine, enamasti vihmalädinas taksosse.
Ülemiste keskus, Järvevana tee…
Pole võimalik kirjeldada seda kodust/uudset tunnet, mis mind nendes hetkedes valdab.
Seekord tulen sügavamalt nii lahkumiste, kui ka saabumiste mõttes.
Oma armsasse buduaari Õismäel, mis on mind 7 kuud oodanud ja Nõiamajakesse, mis ootab mind seekord koos mu pisikese punase Proteaga (auto😅).
Türgi partnerite koostöö on lõppenud, uued uksed veel avanemata.
Ja ometi.
Üks uks on neil hetkedel pärani valla…
Uks Looja südames oma väsinud Tähendusrändurile. ♥️
Lasta kogemustel end lõpuni puudutada, et sügav äratundmine saaks nad tõepoolest vabastada.
Olgu kõik mu märgilised kaasteelised ja episoodid ümbritsetud minu omaksvõtu ja armastusega!
Andku austus mulle valgust näha sügavamalt ja selgemini olukordade algpõhjusi ja nende all looja puhta südame kuma.
Et võtta ennast selles kodukumas hoida.
Olgu mu mõistmisvõime ikka avamas ust tundmatule koputajale ja toimetuleku usaldus sillutagu kohtumistele toekat teed.
Sügavaimas sisimas ma ju tean, et olen taas ja taas tulnud kohtumisele Iseendaga…
Kui suur on ruum, milles rändan?
Kui sügavalt puudutav!
Ikka ja jälle kuulen justkui kusagilt kuuldamatust suleotsaga paitavat:
“Kallis! See puudutab Sind!”








