Ja ongi need viimased tunnid Kuuvarjutuse eel.
28.08.2026 kell 7:12.
Kõnetas varjutuse ühendus kinnistähega Fomalhaut.
Minu sünnikoodis ka ühendus Veenusega, Kuu põhjasõlme ning Päikese lähikonnas.
Kuuvarjutus ühenduses kuningliku tähe Fomalhautiga sümboliseerib kollektiivset ja isiklikku “tõehetke”, vaimsete lubaduste lunastamist ning radikaalset illusioonide purunemist.
See võib tähistada hetke, kus ma ei saa enam endale ega teistele valetada, asju ilustada, kujutleda või moonutada ootustele vastavaks.
Kõik suhted, projektid või uskumused, mis põhinesid “ilusal muinasjutul”, kuid olid seest tühjad või juurtetud, justkui pudenevad koost ja kaotavad oma jõu.
Justkui süütaksin lambi pimedas toas – näen äkki asju täpselt sellisena, nagu need on, mitte sellisena, nagu lootsin neid olevat.
Fomalhaut on kuninglik täht, mis kannab endas puhta valguse avaldumise edu, kuid see ei avane muul kombel, kui läbi sisemise tõetruuduse.
Kuuvarjutus sellel tähel aktiveerib selle lepingu, mis on justkui inimteadvuse leping omaenda loojaga, oma puhta hingamise tervikliku allikaga.
Sõna Fomalhaut tähendab araabia keeles “vaala suud” või “kala suud” (fum al-ḥawt). [1, 2]
See nimi tuleneb araabiakeelsest fraasist, kus fum tähendab suud ja al-ḥawt tähendab kala või vaala. Tegu on Lõunakala tähtkuju heledaima tähega.
Lõunakala joob vett, mis voolab Veevalaja kannust. Varjutus selles punktis näitab, et vana anum (vana ego struktuur) peab tühjenema, et võtta vastu uut eluvett.
See sümboliseerib emotsionaalset vabanemist ja kontrolli käestandmist.
Kalade varjutus tuletab meelde, et me ei saa kõike maailmas juhtida.
Tervislik alistumine eluvoolule (mitte allaandmine, vaid usaldamine) on selle konjunktsiooni kõrgeim õppetund.
Fomalhauti ja kuuvarjutuse ühendus on püha puhastumise sümbol.
See on kosmilise vihma sarnane energia, mis peseb minema kõik võltsi, jättes alles vaid selle, mis on hingetasandil puhas, aus ja tõeline.
Istusime Õekestega ja jõime teed.
Kui tänulik ma olen selle võimaluse eest, hoida üksteisele lampi neiski nurgatagustes, kus ju ammugi peidetud asju, mida üksi välja tooma ei näegi vahel minna aga just sellistel siirastel usalduslikel hetkedel koos harutama hakates ja hoides üksteisele lampi, tuleb välja tumedate tuhmunud kottide sisse peidetud pärleid ja vääriskive…
Selguse seemneid, mis kaua juba külvamata keldrisopis.
Ja siis läksime ujuma!
Soe ja soolane ja natuke liivane ka.
Lained keeravad liiva üles.
Püksid paksult liiva täis.
Pesin siin ennast ja siis põrandat ja siis kraanikaussi…
See liiv.
Oh see liiv, see liiv.
Kui palju hetki olen ma end tundnud, kui kala kuival liival visklemas.
Kasvatanud pärlit liivatera ümber, mis ju nii palju haiget teinud õrnale Teole.
Kuidas olen igatsenud hinge sooja ja kõikehõlmavasse kaissu, hüpata seksuaalsusesse kui Vaal Ookeani!
Otse armastusse ja minna mööda sellest irisevast, iroonilisest, teravast, torkivast, sarkastilisest jne mõistusest…
Aga ohhh…
Temata ei saa.
Temata ei saa ei maapeale majakest ega vee peale laeva.🙏
Olen igatsenud kui kass kitsasse anumasse!
Teate ju küll, kuidas kassid neisse poevad?
Aga ei julge!
Kardan tänini nii vangi jäämist, kui välja viskamist.
Ühed hirmsad mõlemad.
Aga äratundmist, mis lubaks usaldada Vormide Valitsejat?
Jah.
See usaldus on küll elu suurim õnnistus.
Usaldus, mis lubab elul enesetruuduses vabana voolata.
Armastuses ja autentsuses.
Vaimu kohalolu kui elususe kehastus.
Õnnistatud varjutuse hetki igaühele üheskoos. ♥️
