Kandmine viib sündi.
Kui on kantud, saab sündida.
Ja kanda saab ju erinevatel sügavustel, tasanditel või kuidas seda öelda? Või siis pigem see kaasa sündinud lähteülesanne pärineb mingist kihist, mis kujundab kandmise asjaolud.
Aga jah. Primaarne on siin vaimu ja mateeria suhe.
See on oma sügavaimas looja eneseteadvuse kandmine ja mateeria on passiivne – täielikus kandmises, sest üksnes täielik passivsus saab tuua loojale teda ennast tervenisti kätte taas.
On see vast kandmine!
Aga kantakse alati vabadust, loojat, valgust, tõde jne.
See on väärt rasedus ja pressid tulevad kõrgema kooskõla tõega ja vaimu väega. Jumalikus ajastuses.
Siis on ainult üks – lasta sündida!
Ja veel.
Minu kandmise tasandil kõnetasidki just Õed.
Tütred.
See on vaimus enda tunnistamise tasand, kus Tütar on kui looja sügavaim läte.
Nähtamatust puhkev leek.
Tütar on Isa tõus läbi Ema veel enne kui Mees mateeria valitsejana asja Emalt üle võtab.
Just Õed, kui tunnistajad on vaimutõusu sügavaim toetus.
Nägin eelmisel suvel hommikuses poolunes nägemust, kus justkui V tähe taga seisis esimese haru taga mu esiemade rivi ja mina olin selles viimane – kaduma läinud tütar emade liinis.
Sain äkki aru, et mitte mina ei ole kaduma läinud vaid vaimutõus on kõigis esiemades järjest sügavamale kaduma läinud..
Hoolitsemise laiad toimetused on selle enda alla haaranud, kui lamandunud viljapead.
Ja mina sündisin koos selle tunnistusega välja.
Enam sügavamale seda endasse suruda ei saanud.
Mina – väike võimas Veevalaja Tüdruk oma libahundi nimega, mille isa kinkis. 🤩
Võtta ennast omaks omaksvõtmata kohal!
Missugune võimalus!
Ja just siis, kui seda taipasin, avanes tagumine V haru ja seal taga seisis just sama kamp aga tütred!!
Tütarde liin!
Ja siis oligi nihe toimunud mu teadvuses!
Kui emade liinis oli kaduma läinud tütar alati üksi.- Must lammas. Teistsugune.
Siis tütarde liinis olin ühtäkki meie kõigi õnnestumine!!!!
Tajusin meid justkui Õed läbi aegade.
Kõik terviklikud, kõik oma vaimujuurel tõusmas läbi oma ilmaolude, erinevate aegade ja ikkagi ühtsete rollide läbi.
Kõige sügavam ühtekuuluvus ja looja enda leek – Õed Läbi Aegade.
Aitähh, Õekesed🙏💕
Hoidja ema,
Su kannatlikkus ja kandvus.
Ikka toetanud samme lapse kõhkleval teel.
Ajast aega ja ammugi.
Juba ammu.
Siiski kaua ei märka ju seda veel.
Ema hoidmist ei ole lapsel mahti näha.
Liiga palju ju avaneb, ootab ees.
Ja ka emana,
olles lapse selja taga, iseennast ei märka ema hooliv meel.
Alles nüüd, nähes last oma tütre kätel,
äkki pölvkondi emade käsi näen.
Hoidja ema mu silmis ja südames ärkab.
Kuldab kulgu ja õnnistab.
Tänus vabastab väe.💗
Tütreke kallis,
mu südame päike.
Tema soojuse sumedalt hubisev leek.
Südamepäikese valguskiirtes
särav ja avanev elutee.
Olgu sel teel ilu lopsakaid roose,
Süütuse õrnu meelespäid.
Olgu tukkmusta hobuse tulist jõudu.
Elu viljapõldude
tuules kiikuvaid päid. ❤️
