Sa tuled.
Tunned küll,
kuid ennast veel ei tunne.
Sa näed.
Kuid keda?
Seda veel ei tea.
Sa astud tasakesi tundmatuse lumme.
Ja vahel vajud sisse,
kaotad selles oma tundmatuse tundeid tulvil pea.
Sa puudutad
ja puudutus jääb sinu rakkudesse igavesti alles.
Neid lisandub,
kui piisku elumere lainetuste seest.
Ja ometi,
on sinu jaoks nad algul justkui hangund lumehange.
Seal sumpad,
külmetad ja helbeid rivvi sätid, korrastad ja kokku loed.
Su enda süda selles sumamises tasapisi süttib.
Ja sulatab.
Kui kevadesse kannab teed.
Nii tasakesi, vähehaaval muutub,
et muutused ei voolaks sinust üle nagu tulvaveed..
Et usalduses saaksid tasakesi minna,
kord kühveldad,
siis ujud –
kuidas juhtub,
kuidas veab.
Kuid ühel hetkel!
… ujun enda äratundmises, kui südasuvel soojas sillerdavas sinimeres!
Mis õnnistus!
Mis teekond!
Selle hindamatut hinda täna tänan.
Täna tean.
