Täna on täiskuu Skorpioni märgis.
Juba hommikust peale tunnen, kuidas minus kerkib üks karje.
See on selline hektiline joon kehas – kehas, mis igatseb puudutust, kallistust, armastust aga ei saa!
Jogurt kukkus maha lõhki, telefon teeb mingeid trikke, puudutus on rabe.
Ei saa, ei saa, ei saa, sest mõistus on sõge, sest kahtlused ja kaitsed on paksuks kasvanud.
Vaikus on valus, väljendus vastik ja lootusetu.
Kogemused on olnud valusad.
Usaldust ei ole enam.
Ei usu enam, et saab olla koos tõeline ja siiras.
Hoida ja luua päriselt armastuse ruumi, läheduse ruumi.
Minna koos läbi takistuste – kasvada enesetruuduses ja tunnistamises.
Hoida seda elu aaret, mis voolab kehas, hingab hinges, suudleb huultel ja särab silmades.
Kus tunda omaksvõttu, lõdvestuda, magada südamerahus, kohtuda soojas pilgus, mis ütleb – ma olen siin, sa oled kõige olulisem, kõige lähem mu elus.
Siseruumi tunne.
Kas see tõesti peabki jääma ainult minu, sisse üksinduse ühenduseks?
Armastus ju ei kao aga muutub kättesaamatuks, mälestuseks hetkedest mille kordumisse ei usu enam.
Jah
Olgu see ulg siia Skorpioni täiskuusse siiras ja sügav!
Ta lihtsalt nõuab tunnistamist!
Taeva poole kisendamist, sest inimesse enam ei usu – talle pole mõtet rääkida.
Ta on nõme, tal pole julgust tunnistada tundeid ja tõde.
Tulgu see täiskuu ulg siis siia.
Mu keha on vaikimise valu täis ja tunnen, et see valu vajab valgust
Vahetu läheduse, armastuse kogemuse igatsus.
Päris tunde.
Päris puudutuse.
Päris kooskõla.
Igasugune muu jura pudenegu maha.
Pudenegu maha ja kadugu, nagu kaob kõrberänduri ajukäärude vahele tuisanud torkiv liiv tulises kõrbetuules.
Lähen naiste hamami täiskuud pühitsema.
Ehk leevendab?
Olen täna kurb.
Mu sügavustest vaikselt ajab üles.
Üks ahastus,
mis vaevab nagu surm,
kui enda südamikus sündi kannab süles.
See vahemik, mis vahetule teinud vahe vahele.
See mõistmatuse sein, mis kasvand ette meile kahele.
Oh kaaslane!
Mu iseenda armastuse teine pool.
Kui palju künkaid, ajalugu, penikoormaid.
Mu hinges ulub täna mitmel häälel terve penikoor.
Miks ikka jäävad vanemad ja varasemad meie vahele?
Miks mõistus poolitab meid pooleks?
Kuigi kõrvuti,
ei suuda sukelduda ühte, mis on looja ise pannud valmis kahele.
Mis sest, et samast üsast, samast ürgsusest ja ühtest saanud alguse.
Miks ometi on nõnda raske läita seda algust omaksvõtu valgusse?
Täiskuu helendab Tallinna kohal 1. astroloogilises majas kell 20.23.
Mul siin Türgis 12. majas. Ehk sellest ka suurem valu – täna küsib valgust justkui suisa maailmavalu, mida ei tohi vaikusesse suruda.
