Minu hetked on valuskanged,õhkõrnad ja mugavalt magusad. Minu kehas on ühtaegu painedja ka voogavad lained nii vabana. Maailm – oled mind osanud rabada!Minu tundeid nii sügavalt tabada. Seisan otsekui mäel,vaatan tagasi.Enda radu näen loodus looklemas. Paiku milles ma sügavalt magasin,Kartmas, igatsemas ja loobumas. Siin ma istun,maakera pinnal. Keset Türgit,ühes kaunis linnas. Ümber lõputu taevas,ees tassike […]
Kas mäletad mu tulemist?Veel siis, kui olin tundmatu.Kui see, mis sünnib,veel ei olnud selge. Kas usaldad mu olemist?Kui vaikus täis on tundeid, igatsust ja tunge. Kas tunnistada julged minu osalust,või mõõdad lihtsalt tähtsa näoga meetreid, minuteid ja tunde? Poed lihtsalt sisse,tarbid, askeldad ja omandadseal puutumata põgusaltki nende ilmnemise allikat ja talle andumuse tunnet? Ma äkki
Täna on täiskuu Skorpioni märgis.Juba hommikust peale tunnen, kuidas minus kerkib üks karje.See on selline hektiline joon kehas – kehas, mis igatseb puudutust, kallistust, armastust aga ei saa!Jogurt kukkus maha lõhki, telefon teeb mingeid trikke, puudutus on rabe.Ei saa, ei saa, ei saa, sest mõistus on sõge, sest kahtlused ja kaitsed on paksuks kasvanud.Vaikus on
Kandmine viib sündi.Kui on kantud, saab sündida.Ja kanda saab ju erinevatel sügavustel, tasanditel või kuidas seda öelda? Või siis pigem see kaasa sündinud lähteülesanne pärineb mingist kihist, mis kujundab kandmise asjaolud. Aga jah. Primaarne on siin vaimu ja mateeria suhe.See on oma sügavaimas looja eneseteadvuse kandmine ja mateeria on passiivne – täielikus kandmises, sest üksnes
Ma lasen kõik täna lahti.Ma lasen kõigel lihtsalt minna. Jah, sest pole midagi lahti.Et saaks oma kohale minna.Kõik, mis on, saaks tulla ja minna,Just sinna, kus hea on olla. Kus on kohane kohal olla,Raskus, pinge ja hirm ei rõhu. Jah, ma lasen kõigel täna minna.Enda sees ja ka enda ümber.Ma ei tea ju kes kõik
Üks väike ja armas nainekõnnib Kemeri tänaval.Õrn ja pehme, kuid vaim nii vahe,Ellu avanud värava. Ammu juba!Ohh, päris ammu.Siin on juhtunud mõndagi…Juured sügaval südames juurdund.Puhkend pungi.Kirjaridasid. Tuntud tundeid ei jõuakski lugeda…Nendest sündinud selgusehetki.Palju mõtteid, mis kunagi kehtisid,juba ammu enam ei kehti. Julgust!Julgust õrnuse kaaslaseks olen otsinud kogu elu…Kuidas olla õrn südikas sirutus keset ammendamatut elu?
Jah. Teadvus muutub ja on suur õnnistus, kui on enda muutumisvõimest ja sellega kaasnevast teadlik.Teadlik, et on Reaalsuse Aednik Paradiisiaias.Loodus on looja keha, inimkond tema närvisüsteem.Ja see närvisüsteem põeb parasjagu oma shamaanihaigust.Suuremat muutumist, et saada teadlikuks selles muutumises sisalduvast struktuurist, võimest kujundada reaalsust, lõpetada ise enda vanad vâgivaldsed strateegiad – projekteerida oma varjualasid välja või
Kas ma olen nagu kullatera?Keegi, keda elu ajab kotti, karpi, laekasse või kirstu?Võtab minu abil võlgu, vahetab ja katsub vahet teha? Või ma olen nagu päike?Kiirgan soojust enda ümber, tõsi – mõni vahel põleb ära. Või ma olen nagu vesi?Seisev?Või siis voolan läbi,voolan sisse, auran, voolan ära? Pesuvesi? Püha vesi?Joodav?Kuidas kõike seda endas tunda ära?
Ma hakkan sind armastama, kui ma tunnen sinus ära midagi, mis äratab minus armastust.Ma hakkan sind kartma, kui tunnen sinus midagi, mis äratab minus hirmu. Mind hakatakse armastama, kui minus tuntakse ära see, mis äratab armastust.Mind hakatakse kartma, kui minus tuntakse ära see, mis äratab hirmu. Aga kui sellegi osa vastu ärkab äkki armastus! Ärkab
Sa tuled.Tunned küll,kuid ennast veel ei tunne.Sa näed.Kuid keda?Seda veel ei tea.Sa astud tasakesi tundmatuse lumme.Ja vahel vajud sisse,kaotad selles oma tundmatuse tundeid tulvil pea. Sa puudutadja puudutus jääb sinu rakkudesse igavesti alles.Neid lisandub,kui piisku elumere lainetuste seest.Ja ometi,on sinu jaoks nad algul justkui hangund lumehange.Seal sumpad,külmetad ja helbeid rivvi sätid, korrastad ja kokku loed.