Päike on juba teist päeva Sõnnis ja vist esimest korda elus vaatasin seda Sõnni pilti, mis mulle juhuslikult ette sattus, helge tundega.
Kerge tundega.
Materiaalsus on olnud minu elumustri õudusunenägu.
See on tähistanud ikka vangistust, seisakut, koormat jne.
Kunagi, kui töötasin pangas, ei saanud vahel muidu ollagi, kui et sõitsin otse peale tööd, tuulistel õhtutel Rannamõisa panga peale ja kui tuul oli nii tugev, et vaevu jaksasin ukse lahti trügida, siis tundsin – nüüd!
Nüüd puhub lahti, puhub puhtaks, liikuma, vabaks!
Siin, Türgis, on mul Tauruse kaljud.
Taurus on Sõnn.
Kohe terve mäeahelik.
Kui siia tulin ja neid esmakordselt nägin, siis tardusin.
Seal ta seisab ja põrnitseb mind.
Taurus.
Ja seejarel tundsin äkki kummalist kergendust!
Nägin neis äkki vaimu vankumatuse peegeldust.
Kaljude rahu.
Mina ei olnud kalju sees vangis, kaljud ei olnud ka minu sees vangis, kiskumas mind süütunnetena, kui kivi kaelas põhja poole.
Nad seisid ja mina olin vaba liigutama.
Siiani see kõnetab mind igal kevadel.
Tuletab mulle meelde kindla vangistava kaitse ja vaimse vankumatuse vabaduse tähendust.
Seda, mis vahe on, kui vaim on vankumatu, või on seda mateeria.
Sügavalt südamlikku Sõnni aega.
Muide.
Indiaalased ravitsesid enda piisoniks kujutlemisega südant.
Seda peatumatut tuksujat elurännakul.
Looja enda trummilöökide kumedat kuminat.
Vasikad.
Silmad on neil ilusad aga keel!
See on kare.
Siin meenub mulle mu arhetüüpne hirmuepisood veel ühes kujus.
Kui ma väike olin, viis vanaema mu vasikalauta.
Seal oli kitsas käik ja kahel pool need imepäraste silmade ja pikkade ripsmetega armsad olevused.
Ja siis äkki võtsid nad mu jope kahelt poolt nurkadest suhu ja see hakkas niimoodi keelega keerates neile suhu kaduma.
Ja ma tõesti tundsin, et nad söövad mu ära!
Ei, mitte möirgavad lõvid või tiigrid! Piimahimulised vasikad!
Ja tõesti!
Jõudu pole ma kartnud aga süütuse ja abituse ees olen olnud kohati lausa väljapääsmatus olukorras.
Elu on vahel väga rabav. 😄
Olen liikunud valdavalt saatuse jooni pidi.
Siis hinge märguannete järgi.
Ma ei ole olnud igatseja, unistaja tüüp.
Pigem olen kogenud enda algust ja kantust sisemisest sügavast pimedusest.
Hiljem alles sain aru, et pimeduseks muutis selle minu suutmatus näha/teadvustada hinge valgust.
Samas seal sügaval, kust ma startisin, oli see väga selge ja tugev ja sattus seetõttu tugevasti pingesse välise valguseks peetud maailmakäsitlusega.
Nii lendasin sageli justkui kuul kloostri aknast, endalegi ootamatult, tundmatutele eluväljadele.
See sünnitas, äratundmisi, süütundeid, kohatuid kohtumisi ja tänuväärseid taipamisi.
Tänaseks on mu opetatiivne mõistus asunud selle sisemise ja kooskõlalise teenistusse.
Kipras ja kahtlustava skeptiku jaoks on juba piisavalt episoode, et põlvele laskuda ja lubada end rüütliks lüüa.
Pimedus on valgeks saanud.
