See oli suvi 2017.
Mulle tuli külla Anneli, kelle sünnipäev oli 14.06 ja kellel oli kaasas tütar, Martha, kes oli just parajasti 6 aastaseks saanud. Nagu minu emagi, kui ta küüditati.
Meil oli lõpmata tore päev. Me meisterdasime aidatrepil ehteid ja läksin näitama talukivi ja seal oli üks lind maha murtud. Oli toimunud justkui ohverdus.
Läksime lõkkeplatsile. Oli imeilus päikeseline ilm ja väike Martha tahtis mängida just minu ema kingitud Martsipani õunapuu all, kuhu me siis viisimegi aiakiige ja seal peal ta siis mängis.
Ühel hetkel tuli tunne, et võiks minna sööma lähedal asuvasse forelli kasvatuse restorani. Jätsime kõik nii, nagu oli ja läksime.
Restoranis istumise ajal algas aga täiesti ootamatult tõeline ürgtorm! Kolm tundi olime tormivangis. Töötajad turnisid rõdu äärel korjates kokku rippuvaid lillekorve ja vihm tuiskas kõikjalt läbi. Puud murdusid, elekter läks ära.
Kesköö paiku torm vaibus ja saime hakata liikuma kodu poole.
Mu külalised asusid teele Tallinna ja minu viisid nad kottpimedasse aita, kuhu käsikaudu magama kobisin.
Hommikul ärgates nägin oma ehmatuseks, et kiige oli suure tormiga õunapuu juure pealt maha lõiganud! Magusaid õunu täis õunapuu.
Olin rabatud.
Ja siis taipasin kogu selle episoodi sisemist mustrit. Juure pealt maha lõigatud.
Kui emale seda pilti näitasin, siis ta ütles, et jah – just niisugust tunnet ta ongi endas läbi elu kandnud… Juure pealt läbi lõigatud.
Aastal 2021 kinkis ema mulle uue väikse Martsipani puu ja me läksime mu kalli lapsepõlve pinginaabri Katuga seda just Eesti taasiseseisvumise päeval istutama.
Külvasin sinna juure alla kogemata istutamise käigus veel ema kingitud käevõrult ühe Kuukivi.
Tänaseks on see puu juba suur.
