Kuna ürgses pooles on emadus ja isadus sedavõrd ühtsed, siis on siin ka raske piiri tõmmata.
Aga tundub nii, et jumaliku emaarmastuse puudus näitab end selles, et me ei tunne end omaksvōetuna, vastu võetuna, isegi, kui meil on mida anda.
Ja jumaliku isaarmastuse puudumise tunne on, et meil pole midagi anda, pole vabadust ega väge anda, isegi kui meilt oodatakse.
Muidugi saavad nad puududa üksnes meie eneseteadvusest. Olemuses on nad mõistagi olemas. Ühenduses on küsimus.
Ja need taanduvad jällegi kuidagi selle esimese vahekorra asjaolude juurde, mis oli meile saabumise väravaks.
Kui ürgarmastuse pool jääb kogemusena väetiks, siis hakkab meie kogemuses domineerima inimlike vanemate aspekt.
Inimliku isa nõudmised ja ruumid või nende puudumine, inimliku ema tingimused ja pahameel või siis ükskõiksus, kujuneb väga mõjuvaks.
Mängib meid kergesti nurka ja sealt nurgast siis kas plahvatab see jumalik pool meile kuidagi teadvusse või pigem nö. lendab pilt taskusse?
See jumalik pool on igatahes alati olemas, terviklik ja toetav – lihtsalt inimlike kogemuste alateadvusesse kogunenud pimedus võib vahel olla üsna paks ja läbipaistmatu.
Seda me siin rändame, kui looja enda laternad Universumi öös.
Ühenduse puudumisest hirmu täis rändurid armastuse ruumis.💗
