Ja süda lööb pimedas pimesi oma igavest rütmi.
Ja hingamine hingab sõltumatuna sinus oma tasakaalutut tasakaalukust.
Ja su jalad kannavad sind ikka niisama sõtta ja turule ja tantsusaali,
iga sammu järel taas tasakaalustudes, justkui tehes oma lõputut
„tühja tööd“ sinu tähtsaid toimetusi täis päevades.
Kui sinus on usaldus, siis see väljendub just nendes, nii vabalt nad
sinus liiguvad seda eluliikumist.
Aga on veel keegi!
Tema vaatab!
Ja vaatab niimoodi, et sinu elust saab teekond!
See teekond on Tema vaatamise järjekord.
Ja selleski on tasakaal.
Läbi väikese saamise suureks,
läbi seemne saamise juureks,
läbi juure tõusmise ladvaks
ja selle, kes rumal, targaks!
Luksustoit saab su sooltes fekaaliks,
kaunis tunne vormistub maaliks.
Läbi lapse saamise vanaks
ja algaja õpetajaks.
Ja kevadest sammub ta talve
ning pimedast taas sünnib valge.
Ja värske saab kord jälle vanaks,
reklaamsärk kord prügiks saab ajas.
Ta jalutab ajas ja ruumis,
kus asjad ei ole nii lihtsad,
kus kaugeltki kõik meie tunded,
ei tundu enam nii ehtsad.
Kus pilk mõne pildi külge
on sööbinud saatuse sunnil,
kus hirm teha järgmist pilku
verd tarretab viimsel tunnil.
Kust käsk panna tuli alla,
paneb südame pimesi kütma
ja käsk jääda kindlalt seisma
lausa jalust nõrgaks võib võtta.
Kus pilti oodates õudus
võib hinge pitseerida kinni.
Ta mõnigi sooritus tõesti
võiks väärida tänulilli.
Kuidas saada sujuvaks tema?
Seda küsimust ajast aega
on küsinud iga ema ja arst
ja kestahes kaeja.
See on küsimus, mis temas sünnib.
Temas endas ta enda teedel!
See on lõpmata kaval asi.
Tema enda loodud see reegel.
