Igas inimeses elab looja enda igatsus.
Igatsus, mis hingab elu.
Hingab maa tuuma tuld
ja taevasse tähti.
Iga sisse hingamine kogub välja hingamisele toitu.
Iga välja hingamine loob sisse hingamisele ruumi ja ainest.
Julgeda hingata täiel rinnal,
kogu hingest,
Nii õrnana keset tundmatut?
Kuidas küll?
Kui nii sageli on liiga märg, liiga tuline, liiga kõrge, sügav, kõva, külm, kauge või terav.
Ja ometi on siin mu kodu.
Looja enda süles.
Südamerahus keset kosmost.
Siin ma istun ja joon keset lõunamaist vihma oma hommikust teed.
Vanus on juba selline, et valugi on hakanud ilusaks muutuma, mõte surmast kingib juba kergendust, lõppemises on tajutav ka lohutus.
Inimese läbi juurduvad looja enda silmad südames sũgaval.
Ilu tähendus sünnib seletamatuks. ♥️
