Jah. Teadvus muutub ja on suur õnnistus, kui on enda muutumisvõimest ja sellega kaasnevast teadlik.
Teadlik, et on Reaalsuse Aednik Paradiisiaias.
Loodus on looja keha, inimkond tema närvisüsteem.
Ja see närvisüsteem põeb parasjagu oma shamaanihaigust.
Suuremat muutumist, et saada teadlikuks selles muutumises sisalduvast struktuurist, võimest kujundada reaalsust, lõpetada ise enda vanad vâgivaldsed strateegiad – projekteerida oma varjualasid välja või suruda alla.
Et saaks võimalikuks teadvustada endas tohutu potentsiaal need varjud valgustada, negatiivid ilmutada, tunda ära, näha läbi ja integreerida kui puhas eneseküllus!
Suurim rikkus elukogemuses.
Nii saab jääda minevikku kõigi hädade ja kannatuste allikas – enesepuudus.
Jah.
Enesepuudus on ainus puudus, mille all kogemus on äganud, mis on kuhjanud ja kühveldanud selles puuduses näljaselt korisevat tühisuse tunnet täita, kasutanud kahtlasi teid saada tagasi kaotatut.
Kodu ja kohalolu, arusaamist ja äratundmist.
Ennast.
Eneseteadvust.
Kõik ülejäänu on alati olemas olnud.
Tervik pole ealeski olnud midagi vähemat, kui terviklik, linnud on laulnud, lilled õitsenud loodus lokanud aga eneseteadvuseta, on see kõik ikkagi justkui ohtlik tundmatute uneskäijate suguharu hädaorus.
***
Kui suur on mu süli?
Mu süda?
Mu arusaamise ruum?
Kui suur on see mida palun?
Kui suur minu andmise tuum?
Kui pimestav on mu valgus?
Kui valgustav pimedus?
Kõige täiega elu on ime.
Valgust meelitab pimedus.
Kutsub avama oma tuuma.
Kutsub kohtama enda imet.
See kes vangi end andis on vaba.
See kes hüüab, hüüab enda nime.
See kes mõtleb, mõtleb ennast välja.
Vahel sisse end räägib ka…
Vahel viskab vahedat nalja.
Vahel tõde ei halasta.
See kes vangi end andis on vaba.
Vaba oli ja vabaks jääb.
Ajab vastutus vabadust taga,
Läbi kõige mis taga, mis ees.
Kõlab vastus ja
ukse avab…
Avab endas ja enda ees.
See kes vangi end andis on vaba.
Vaba endas ja enda ees.
Ilusat märtsi neljapäeva! 🔆
