Sügisene selge valgus lõikab sisse kohtadesse, mis suvel on lehtedesse peidetud aga mida enam jõuab kätte sügis, seda enam kaob õhust soojalainetus, langevad lehed ja kõik saab selgemaks.
On minulgi siin omad selginemise ajad.
Sügis sügavam, kui paljud senised.
Täna hommikul helistas kallis kaasteeline ja vestlesime.
Ta kirjeldas olukorda, kus ta oli püüdnud teadlikult usaldada olukorras, mida seni on olnud pea võimatu usaldada.
Aga tahe ja teadlikkus näitasid teema kätte ja nii ta siis oligi otsustanud usaldada ja mitte kontrollida.
Mis aga sündis?
Olukord kujunes ikkagi täiesti mitte usaldust väärivaks.
Ja äkki tuli nähtavale asjaolu, et ta oli püüdes mitte kontrollida kontrollinud ennast!
Kontrollinud, et mitte kontrollida.
Oli nö TEKITANUD usalduse.
Ja nii sündis üks sügisene äratundmine.
Nagu ei saa inimest ennast tekitada – inimene peab sündima – nii ei saa ka usaldust, armastust, arusaamist tekitada.
Ka need peavad sündima.
Sündimine on aga tuumläbitulemine.
See on tuumpuudutus.
See on jumalikkus inimeses, kes ise on ka koos kogu enda olemasolemisega jumalik.
Kui usaldus sünnib, siis ei pea selle peale mõtlema.
Nagu me ei mõtle hommikul välja minnes kas maa kannab.
Usaldus on.
See on sügava sisemise ühenduse märk
See on kogemuse kingitus teadvuse teekonna kandjana.
Aga kuidas küll lubada elul ennast puudutada nõnda, et saab sündida?
