Tõdedel on omadus olla tõeline ja nii on neil oma esile tulemise ja taandumise rütm.
Nagu aastaajad. Nii suvi, kui ka kevad, sügis, talv on tõde aga koos nad eksisteerida ei saa muudmoodi, kui et ajaks, mil üks neist esile astub, ülejäänud taanduvad sisemisse plaani.
Kelle jaoks see on tõeline.
Siit tulebki inimelu kõige enam komplikatsioone tekitav asjaolu seoses süsteemide, ideaalide ja lubadustega.
Need on öiged. On staatilised.
Eriti, kui need on õilsad, lojaalsed, ustavad.
Nad justkui ei tohi ega oska ega saa taanduda ja teed anda muutusele.
Aga muutus on tõdede tõde.
Kui tema tuleb, siis koored ja pungad ja kõik kandmised praksatavad.
Siis on aeg.
Eks ole see ju jutuks hea küll aga kui see aeg reaalses kogemuses käes on…
No mina õppisin igatahes palvetama, luuletama – tegema kujuteldamatult palju seesugust, mida varem ettegi ei kujutanud.
Aga jah. See teeb siiraks ja ehedaks.
Äratabki kuninganna üles, sest see puudutab südant ja asjaolu, et purustas teda katnud koored…
No see tundubki äkki nagu kaasnev.
Kes seda sünnitusvalu enam mäletab, kui laps süles.
No see polegi enam niiväga oluline. 💗
