Üks väike ja armas naine
kõnnib Kemeri tänaval.
Õrn ja pehme, kuid vaim nii vahe,
Ellu avanud värava.
Ammu juba!
Ohh, päris ammu.
Siin on juhtunud mõndagi…
Juured sügaval südames juurdund.
Puhkend pungi.
Kirjaridasid.
Tuntud tundeid ei jõuakski lugeda…
Nendest sündinud selgusehetki.
Palju mõtteid, mis kunagi kehtisid,
juba ammu enam ei kehti.
Julgust!
Julgust õrnuse kaaslaseks olen otsinud kogu elu…
Kuidas olla õrn südikas sirutus keset ammendamatut elu?
Palju õnne, kallis mina! ❤️🌷💃
