Ma olin kunagi selline pimesi pühenduv tüdruk.
Süda peopeal paljajalu üle lume.
Midagi mõtlemata käivituv.
Justkui ei osanud enda piire tajuda.
Justkui kõik puudutas, kõik oli otsekui minu keha, millele appi tõtata.
See oli just sama automaatne nagu su käed ja kogu keha tunnevad, kui varvas haiget sai!
Igalt poolt rakud ruttavad, käed liiguvad sinnapoole, pilk otsib, keha katsub abistavat asendit leida.
Kogu mu maailm oleks olnud kui minu keha.
Ja mina ise kui tema kaitsevaim.
Endale mõtlemata lahendusse!
Eks see muidugi lõhkus ja tekitas paljugi, mida poleks vaja.
Ajas endast välja.
Tänaseks olen end üha enam kokku korjamas.
Tasakaalupunkt on juba minus eneses.
Mu maailm on mu vaatlevas tähelepanus lahenev.
Ma enam ei söösta päästeoperatsioonidele.
Olen hoitud iseenda äratundmises.
See kokku korjamine on kui selline pisikeste asjaolude vähehaaval puudutamine.
Natuke sätin lillevaasi, pesen puhtaks, poleerin klaasi selgeks, vaatan, kuidas päike selle pinnaga kohtudes sillerdab, sätin kastetud lillepoti sisse tagasi, asetan aknalauale sellise nurga all, et päike poetab seinale korraks vikerkaare…
Sellised pisikesed puute episoodid ja kõik rahuneb, selgineb, koduneb.
Muutub kauniks.
Ja siis sätin minekule.
Kohtume täna Meeliga Reval Cafes.
Kerge lumi liugleb läbi õhu, liiklus on veel hõre.
Parkimiseks kohti on.
Inimesed magavad pühapäeva und.
On veebruar.
Eeloleval keskööl kumab maailma üle Lõvi täiskuu.
Draamakuningad ja -kuningannad sätivad ehk juba etendusele minekuks?
Täiskuu on kogemuse küllastumine ja ammendumine.
Seekord siis Lõvi märgis saab miski võimaluse saada tõstetud kogemusruumist tähendusruumi?
Temast saab tähendusrikkus.
Rikkus, mis rikastab aga ei koorma.
💖
