Üks asi, mis mind täna puudutab koguni sedavõrd, et tahan selle siia välja kirjutada.
Hakkan harutama.
Kodu ja naine.
See on tegelikult taas samast juurest teema, mida olen ennegi harutanud.
Tütar ja ema.
Vaim ja mateeria.
Ja suhete tasakaal kõiges, mis seda teemat puudutab.
.
Ma olen läbinud materialismi ehk mateeriale tuginemise kogemuse sügavuti.
Selle võiks kokku võtta kujundisse Talukivi.
Kuidas saab naisest talukivi?
Ohvrikivi.
Mateeria on tähtsam, kui vaim.
Väline püsivus olulisem, kui sisemine muutumine.
Mugavustsoon olulisem, kui elutõde.
Ja nii on juhtunud, et mitte maja pole naise hoidmiseks vaid naine on maja püsti hoidmiseks…
Et mitte vorm ei uuene sisu heaks vaid sisu surutakse alla vormi pũsimise teenistuses.
Et oma elu kannatatakse välja.
Vastuvõetamatu peidetakse endasse.
Seda aina koguneb.
Ja siis puruneb see kõik talumatuse tõttu.
Ja see on trauma.
Millele järgneb trauma.
Millele järgneb usaldamatus, suletus, eraldatus.
Põlvkond põlvkonna järel.
Praeguses erakordselt valges Veevalaja valguses on aeg seda nii põhjalikult läbi näha, et eales enam vankrit hobuse ette ei rakendaks.
Et naine ei peaks oma kodus kõrvalisel kohal kannatama.
Et Talukivide aeg, kus naine on alati kohal, alati rahul, alati nõus, talub kõike, võib õllekannu muretult nuka peale seisma panna ja kindel olla, et maha see ei kuku… saaks lõppeda.
Meie eeposeski muutus Linda kiviks.
Olgu naine oma kodu süda ja kolle!
Ilu ja elu!
Kõige hoitum ja olulisem aare.
Eluringluste elustav allikas.
Silmade sära ja südamesoojus.
See palve kerkis täna läbi minu sellise hooga ja ma annan talle teed.
Sillerdada siin südatalviste päikesekiirte ja kergete pilvetuttide vahel!
Palun!
Märka seda!
Tunne ära see ajalugu!
Kohe praegu!
Nii, et see saaks päriselt minevikuks!
Et see tõesti saaks minevikuks.
Et ükski naine ei seisaks oma kodus kõigi kohustuste, ühiskondlike dogmade, päritolu perede mugavusnõuete, alavääristatud tunnete ja jumal teab mille kuhja all käed rippu ja silmad nõustumiste sisse kustunud.
Ma ei tea, kuidas selles teemas leida sõnu, mis puudutaksid südame põhjani?
Mis ärataksid päris, päris äratundmise?
Mis puudutaks nõnda, et igasugune jauramine kaotaks selle ees jõu?
Mis ärataksid nagu tuumraputus.
Mis sätiks elu ja tõde tuksuva südame austusesse nii selges äratundmises, et kogu kujunemine inimsuhetes annaks talle tõepoolest toitu ja teed.
See tuli nüüd küll kogu südamest. ❤️
