Need kevadised pühapäeva varahommikud…
Maailm on veel vaikne ja ööst ärganud.
Õhk on karge, linnud vidistavad, päike joonistab taevale ilu kirjeldusi.
Need on hetked, mida olen armastanud nii kaua, kui ennast mäletan!
Ärgata veel enne päikesetõusu ja siis teha endale üks lõhnav ja aurav hommikukohv.
Oma kõige ilusamasse tassi!
Ja siis asuda ootama hetke, mil tõusev päike paneb kastepiisad seal oksal sädelema!
Valvata aurava kohvitassiga lindude vidinas seda sädelust.
Olen ka täna teel oma nõiamajakesse.
Sätin tasakesi oma kevadlennuks Türgimaale.
Vetevana lubas mu täna viia allikatele.
Eile gongiööst ärgates tundsin end kui väraval. Justkui poleks enam minevikule midagi võlgu?
Ja hommik on ees.
Päev veel tundmatu.
Vahel vapustab mõistust ootamatu häire.
Eile nägin seda väraval olekut ka üldises sümbolis.
Inimkond on justkui jõudnud üksinduse väravatele?
Aga need väravad viivad ühtsusse.
Oleme tulnud läbi pika teekonna, milles ennast ei tuntud veel – oma olemuse juuri, allikat, loojat.
Toetuti inimestele.
Vanematele, autoriteetidele jne.
See tekitas lõputuid skeemitamise võrgustikke.
Sõltuvussuhteid igal tasandil.
Perekonna, sõpruse, religiooni, majanduse jne.
Need võrgustikud igatsesid kontrolli mitte vähema, kui kõige üle.
Vähemast ju ei piisa.
See oli turvatunde küsimus tundmatus.
Ja nii sündiski kõikehõlmav infovõrgustik.
Aga on midagi, mis on ületamatu ja ületab kõik.
Terviklikkus.
Olemusliku looja terviklikkus.
Tervik on iseenda kontrollorgan.
Tervik on igas oma aspektis terviklik.
Nii avas see kontrollvõrgustik äkki ka üksinduse väravad!
Looja ussiaugud.
Ja kui inimesed varem olid mõtteruumides väljapääsmatutes olukordades.
Laps rääkis, kui kana pissib, mõni oli kodus ainult puude toomiseks, lektor hoidis suu kinni, kui arvata tohtis alates vanemteadurist, mõni oli lihtsalt naine ja sellega juba oligi kõik öeldud jne.
Siis äkki sai minna läbi üksinduse värava.
Kirjutada oma toastki välja minemata ja keegi Austraalias, Türil, Kanadas või Raplas luges!
Tekkisid tunnistajad.
Valgus hakkas levima.
Looja võidab alati.
Tema poolt vaadatuna inimene ongi valgus.
See on inimese loomus.
Kuhu iganes pimedasse urkasse ta ka ei lähe, läheb sinna valgus.
Mida iganes ta seal ei näe, ei väljenda, ta tunnistab loojat ja looja valdusi, olukordi.
Ja nii hakkab see valgus kanduma nagu koidik üle eraldatuse ööaegade skeemide ja võrgustike.
Toob need nähtavale nagu hommikuvalgus toob nähtavale ööunedes vaevelnud maa.
Arusaamine on rahulik.
Koidik kandub ühtlaselt.
Ja inimesed.
Kes juba üksinduse värava kaudu oma mõistmatuse vägivalla kambritest väljunud, neisse enam naasta ju ei taha.
Ja nii ta läheb.
Ühel pool seda väravat mineviku sõltuvussuhted.
Teisel pool üksinduse värav ja sealt tagant vilksatanud kohtumised, ühendused.
Üks nii reaalne, teine nii hüpoteetiline.
Hakkad juba vajuma üksinduse väravasse ja siis – uhh – tahan tagasi! Tahan koos olla! Kuuluvust, tähendust, rolli, mida need sõltuvused on ju ikkagi andnud.
Tagasi!
Ohh. Siin on nii paha, nii kitsas…
Ma ei taha. Ma enam ei taha.
Jälle üksinduse väravas.
Jälle ja jälle.
Kuni ühel hetkel – plumps!
Läks läbi värava.
Uhh.
Mina.
See olen ju mina.
Ja enam pole midagi karta.
See kardetav juhtus ära.
Ja tasakesi ilmutavad ennast hoopis uued suhted…
Ühtsus individuaalsust kaotamata.
Sügavamate kooskõlade tasand ilmutab ennast.
Ühtsus sünnib läbi üksinduse väravate.
Tõde loojast ei saa kaotada.
Tervik mäletab iseennast ja algust.
Ja kodu.
Koidu kodu.
Ja ööst saab kingitus.
🦅🌷🔆
