Kas ma olen nagu kullatera?
Keegi, keda elu ajab kotti, karpi, laekasse või kirstu?
Võtab minu abil võlgu, vahetab ja katsub vahet teha?
Või ma olen nagu päike?
Kiirgan soojust enda ümber, tõsi – mõni vahel põleb ära.
Või ma olen nagu vesi?
Seisev?
Või siis voolan läbi,
voolan sisse, auran, voolan ära?
Pesuvesi? Püha vesi?
Joodav?
Kuidas kõike seda endas tunda ära?
Või ma olen maa?
Nii kindel.
Kõike kannatan ja kannan ära?
Toekas tugi.
Vahel porisen, siis lausa tolman?
Minu värinat ei tahaks keegi tunda ega näha.
Või ma olen tuul?
Ei usalda mind keegi.
Ometi toon värskust, hingamist ja tuulutan su elu tuba.
Jah.
Need kõik ma olen.
Otsin isegi neis kõigis alles elamise luba.
Otsin aeglaselt ja ajast aega.
Nende ühesolu endas kandes,
sobilikku asendit
ja armastuse võimalust.
Kesk looja enda elutuba.
