Täna on päev, mil Marss siseneb oma kodumärki, Jäära.Kell 22.36.Veenus on tänaseks viljakas Sõnnis ja loovates kooskõlades Kuuga Kaljukitses, Jupiteriga Vähis.Hingesiht kuusõlmedel jätkuvalt Kalades – hingeline plaan igatseb lõdvestuda, usaldada, andumuses ruumi teha sündivale vabanemisele.Marss Jääras on kui tõde elu liigutavast jõust, Veenus Sõnnis, kandvast väärtusest, Jupiter Vähis alguste õrnuse ja lopsakuse liit.Kuu Kaljukitses annab […]

Nii tore valge ponks!Tõepoolest.Pole vahet, kas olla must lammas või valge vares.Tunnelivalvur oled ikka.Ja tunnel viib ikka avaramasse ruumi.Pöörab hingamise lahti.On lihtsallt aeg sünniks.Olla see, kes sünnib, kes sünnitab ja kes sünnitust vastu võtab ühtaegu.Hingamine pöörab, ruumid avanevad. Laps on alati tundmatust tulnud külaline ja temaga kaasas kõige sügavamini hätta jäänud tuttavad.Esivanemate väljapääsuta ja tunnistajata

video

Sattus äkki ette üks postitus astroloogide vestluslisti 21 aastat tagasi. Ajast, mil avanes Pluuto tagune tasand kosmose avastustes, avastati Sedna, toimus Veenuse varjutus. See oli aeg, mil inspiratsioonikanalid olid tavatult valla, interneti asustus veel hõre – vastsündinud. Sel ajal mängis Jan Uuspõld oma vaimustavat autorimonoloogi “Ürgmees” ja astrolistis tõstatus küsimus: Indrek küsis:/Mis kostate naised?/ Et

Kandmine viib sündi.Kui on kantud, saab sündida.Ja kanda saab ju erinevatel sügavustel, tasanditel või kuidas seda öelda? Või siis pigem see kaasa sündinud lähteülesanne pärineb mingist kihist, mis kujundab kandmise asjaolud. Aga jah. Primaarne on siin vaimu ja mateeria suhe.See on oma sügavaimas looja eneseteadvuse kandmine ja mateeria on passiivne – täielikus kandmises, sest üksnes

Ma lasen kõik täna lahti.Ma lasen kõigel lihtsalt minna. Jah, sest pole midagi lahti.Et saaks oma kohale minna.Kõik, mis on, saaks tulla ja minna,Just sinna, kus hea on olla. Kus on kohane kohal olla,Raskus, pinge ja hirm ei rõhu. Jah, ma lasen kõigel täna minna.Enda sees ja ka enda ümber.Ma ei tea ju kes kõik

Kuna ürgses pooles on emadus ja isadus sedavõrd ühtsed, siis on siin ka raske piiri tõmmata. Aga tundub nii, et jumaliku emaarmastuse puudus näitab end selles, et me ei tunne end omaksvōetuna, vastu võetuna, isegi, kui meil on mida anda. Ja jumaliku isaarmastuse puudumise tunne on, et meil pole midagi anda, pole vabadust ega väge

Need kevadised pühapäeva varahommikud…Maailm on veel vaikne ja ööst ärganud.Õhk on karge, linnud vidistavad, päike joonistab taevale ilu kirjeldusi.Need on hetked, mida olen armastanud nii kaua, kui ennast mäletan!Ärgata veel enne päikesetõusu ja siis teha endale üks lõhnav ja aurav hommikukohv.Oma kõige ilusamasse tassi!Ja siis asuda ootama hetke, mil tõusev päike paneb kastepiisad seal oksal

Selle kevade alguses ilmneb lausa arhetüüpsel kujul sodiaagi lõpp/algus, kui eneseteadvuse sünnikanal. Kalad on sodiaagi viimane kokkuvõtlik märk. Taasliitumine tervikusse, andumine iseendasse. Jääras lähtumine terviklikkusest – iseendast. Mida kokkuvõtlikum on andumus, seda sügavamalt saab lähtuda uus algus, sünd, kevad. 19. märtsil leiab aset noorkuu Kalade 29. kraadis. Toon siinkohal ära ka tema Sabiani sümboli. PHASE

Tõdedel on omadus olla tõeline ja nii on neil oma esile tulemise ja taandumise rütm. Nagu aastaajad. Nii suvi, kui ka kevad, sügis, talv on tõde aga koos nad eksisteerida ei saa muudmoodi, kui et ajaks, mil üks neist esile astub, ülejäänud taanduvad sisemisse plaani. Kelle jaoks see on tõeline. Siit tulebki inimelu kõige enam

Üks väike ja armas nainekõnnib Kemeri tänaval.Õrn ja pehme, kuid vaim nii vahe,Ellu avanud värava. Ammu juba!Ohh, päris ammu.Siin on juhtunud mõndagi…Juured sügaval südames juurdund.Puhkend pungi.Kirjaridasid. Tuntud tundeid ei jõuakski lugeda…Nendest sündinud selgusehetki.Palju mõtteid, mis kunagi kehtisid,juba ammu enam ei kehti. Julgust!Julgust õrnuse kaaslaseks olen otsinud kogu elu…Kuidas olla õrn südikas sirutus keset ammendamatut elu?

Tänases hommikus kell 12.46 siseneb Veenus Jäära. Naine tõstab kevades pea. Avasin FB ja mind inspireeris lause:/Mõtlemapanev on Eva Lepiku väljaöeldud mõte, et niipea kui kohal on ego, on (vahel ülivarjatult) kohal ka ohvrikolmnurk./ Kas pole see koguni loomupärane teadvustamise positsioon? Keegi teeb, kellelegi tehakse ja keegi näeb? Ilmselt selle loomupärasuse omaksvõtmine vabastab ennast soovist