Tiina Varatalu kirjutised

Olen õnnelik, et saan täna selle kodulehe esitada just nõnda, kus kõik minu tegevused on sündinud toetamaks seda, kes ma olen.

Et olen vaba kitsikusest, kus mind defineeriksid üksikud valitud tegevused, ametinimetused, positsioonid, oskused jne, mille nimel lõviosa endast maha salata.

Kui hakkasin seda kodulehte tegema, tekkis küsimus pealkirjast ja see oli kohe selge – minu nimi. Üksnes mu nimi ühendab kõike seda tegevuste küllust, mis on teeninud teekonda ja mida suudab üheks pildiks liita tõepoolest üksnes Sedna sügavus.

Hinge kutsumusena tunnetan ma ikkagi seda Veenust seal Kalades koos Kuu põhjasõlmega. Ka Veenuse tähepunkt on mul otse kesktaevas ja drakoonilisel kaardil, mis kirjeldabki nö teeleasuja kaarti. Iseendasse jõudmise märki, milles sünnikaardi Kuu põhjasõlm asetatakse kokkuleppeliselt Jäära nulli, Sodiaagi algusesse.
Nii ilmutab sünnihetk justkui hinge sügavaima igatsuse teele asudes.

Siin liigub Kaladesse ka minu sünnikaardi Päike ja tõusumärk kolib samuti Kaksikutest Vähki.
Vesi. Andumus ja äratundmine viivad elusõdalase koju usalduses ja armastuses.

Kui ma seda siin kirjutades oma elule vaatan, hakkab silma erinevate mõõtmete rohkus ja asjaolu, mis on minu teekonnal olnud vast suurim katsumus? Ma ei suutnud seda küllust kuidagi ühte liita.

Siia seda kirjutades tajun eriti selgesti, et see kirjapandu on kui piisk meres keset kõike, mida olen kogenud, märganud, tundnud keset elu tähendusrikkust. Millele olen tänulik.

Erakordselt tundlikuna keset rohkeid väljakutseid, hakkasin neid muidugi lahendama, katsusin toime tulla, sest see kõik oli nii oluline, et see kiskus mu endast välja, lõhestas ja pihustas pingutuse piiskadeks. Nii muutus mu elu justkui korrusmajaks, milles pigistan endast välja lahenduspritsmeid ja otsin samas meeleheitlikult väljapääsu olukorrast, kus igal korrusel ootab miski mu tähelepanu ja ma ei ulatunud. Ma lihtsalt ei ulatunud igale poole, kus olid mu kallid ja olulised või siis miski, mis oli nii tähtis, et selle üle tundus kohati isegi kohatu mõelda.

Perekond oli ülitähtis, mind ümbritsesid tipp-pankurid, tippteadlased, luksusturistid. Olin alati ümbritsetud millestki, mis oli tähtsam, kui mina. Ja nii ma kulgesin Jumala abiga.

Hingeteekond Neitsist Kaladesse viib läbi pisiasjaliku pingutuse kõikehõlmavasse andumusse ja äratundmisse armastusest. Inimlikkusest ja jumalikkusest ja nende ühesolust.

Jätan siin liigselt puudutamata oma armsad tulevikuvõrsed, et neid saaks hoida nende kujunemise vabadus.
Minu kogemus on mind õpetanud hindama puutumatuse ruumi ja individuaalsuse vabadust ja nii austan seda ka oma järeltulijate puhul. Mulle tundub hea tunda end pigem armastuses kindla seljatagusena, et mitte visata tahtmatult kirjelduste võrke tulevikku minejatele kaela. Kui armastusele on rõõmuks lähedus, siis austus tähendab kindlasti ruumi ja usaldust.